Mõtlesin seda mõtet esimest korda siis, kui nädalavahetusel esimest korda nägin Rahvaliidu Euroopa Parlamendi kandidaatide nimekirja. Ei olnud siis veel kindel, kas välja öelda tasub. Teist korda mõtlesin seda mõtet kui lugesin tänast uudist erakondade toetuse kohta. Peale seda mõtlesin, et panen selle igaks juhuks ka kirja. Kes seda ikka loeb.

Rahvaliidu nimekirja sirvides pidin avalikus kohas peaaegu kõva häälega karjuma, et MISMÕTTESNAGU! Kas tõepoolest on erakonna pink jäänud nii lühikeseks, et ühtegi tõsiseltvõetavat kandidaati välja pakkuda ei ole või on kõik tõsiseltvõetavad kandidaadid ennast muude tantsudega ära nikastanud ja neid ei saa enam üldse avalikkusele näidata. Ärge saage valesti aru, Anto Liivat on kohati väga tegija inimene ning ka mõned teised nimekirjas olevad isikud on muidu üsna arvestatavad aga kindlasti mitte selles Euroopa Parlamendi valimise kandidaatide nimistus. Muidugi rõõmustab mind see, et selgelt on noored erakonnas ja ka kandidaatide nimekirjas võimu haaranud.

Samuti ei ole minu arvates mõtet ronida olematu toetusega valimisele millel tulemuse saavutamise võimalus on veel olematum. See tundub enda ja teiste mõnitamisena. Eriti ei ole seda mõtet teha siis kui sul selgelt teistest erinevat sõnumit ei ole mida lihtsalt kandideerimisega rõhutada soovitakse.

Kui mina oleksin olnud Rahvaliidu otsustajate seas, oleks minu soovitus olnud, et jätame selle Euroopa Parlamendi valimise vahele. Võtame valimisperioodil rahulikult, laseme teistel üksteist materdada ja kogume ise samal ajal ressurssi ja jõudu ning keskendume aasta lõpus kohalikele valimistele kus meil veel on mida ära teha ja inimesi keda kandidaatidena üles seada.

Valimiste vahele jätmine on ühe erakonna jaoks otse loomulikult erakordselt riskantne samm kuid kui kaotada ei ole enam midagi on erakordsed riskid täiesti võetavad. Sest mulle tundub, et kuuldused Rahvaliidu surmast, on tegelikult veel liialdatud.