Naistepäev on oma taustalt tegelikult poliitiline tähtpäev mis sai alguse USA sotsialistliku partei algatusest 1909 aastal. See selleks. Eestis ja suuremas osas muust maailmast on ta ilmselt oma esialgse poliitilise aura suuresti minetanud ning muutunud lihtsalt üheks järjekordseks ninnu-nännu päevaks mil naistel on võimalus solvuda, vihastada ja pettuda igaühes kes neile sellel päeval lillekimpu, kommikarpi ja naeratust ei kingi või suvatseb sellel päeval blogis kirjutada midagi muud kui lihtsalt “Head naistepäeva!”.
Mulle meeldib, et naisühendused täna vähemalt sõna võtsid ja niigi palju tegid, et teatasid oma soovist olla võrdselt väärtustatud meestega. Tõsi. See, et Eestis on meeste ja naiste palgavahe 30% ja enam on rahvusvaheline häbiplekk meie niigi plekilisel põllel ning naisühendustel on õigus – sellist palgavahet ei tohiks eksisteerida. Kindlasti ei ole ma aga nõus nende üleskutsega erakondadele, kehestamaks regulatsioone võrdse esindatuse tagamiseks valitavates organites. Ehk siis maakeeli, naised nõuavad jälle sookvoote. Kuigi ma olen 100% nõus eesmärgiga, olen ma alati olnud vastu selle eesmärgi saavutamisele ebademokraatlike repressiivmeetoditega. Minu arust ei oleks see ka eesmärgiga kooskõlas. Eesmärk kutsub üles naisi väärtustama, sookvoodid ainult sunniks neid ülendama siia ja sinna.
Lihtsalt üleskutse ja teadaande asemel oleks täna aga tahtnud näha naisi tänavatel. Palju naisi tänavatel. Loosungite ja värkidega. Kui mina oleks osakene grupist, mis teenib ilma igasuguse arvestatava põhjenduseta 30% vähem kui teine grupp, siis ma oleks parajalt pissed off.
Igatahes, tegelikult pidin ma naistele soovima head naistepäeva ning meestele sellel päeval vastupidavust.
08-märts-2009
10-märts-2008
Lugesin siin Eurooopa Komisjoni veebruari lõpus avaldatud aruannet “Woman and men in decision-making 2007 – analysis of the situation and trends“.
Hiljutistest edusammudest hoolimata on Euroopa Komisjoni uue aruande kohaselt kõrged ametikohad nii poliitikas kui ka äris ikka veel Euroopa naistele kättesaamatud.
“Otsustavatel ametikohtadel töötavate naiste osatähtsus kasvab liiga aeglaselt. Kui me usume demokraatlikesse väärtustesse, siis ei saa me poolt elanikkonnast võimustruktuuridest välja jätta,” ütles võrdsete võimaluste volinik Vladimír Špidla.
Mõned väljavõtted aruandest (tõlge, sõnastus ja paigutus minult endalt, paksus kirjas on toodud otseselt Eestit puudutav):
Võrreldes ülejäänud maailmaga on Euroopa Liidus meeste ja naiste tasakaalu osas, rahvusparlamentides, olukord parem. Kui 1997 aastal oli naisi 16%, siis 2007 aastal oli naiste osakaal 24%. Hoolimata edusammudest jääb see endiselt alla kriitilisele 30% piirile, mida peetakse vajalikuks naiste mõjukal osalemisel poliitikas. 30% piiri on maailmas ületanud 20 riiki, neist 8 (Rootsi, Soome, Madalmaad, Taani, Hispaania, Belgia, Saksamaa ja Austria) on EL liikmed. Euroopa Parlamendi liikmetest on naisi 31%. Sama andmestiku kohaselt on Eesti Riigikogus naisi 21% (Täiend: VVK andmetel oli kandidaatidest 27% naisi ning valituks osutunutest 24% naisi. Reaalselt on Riigikogus täna tõesti 21 naist ja 80 meest ehk tsirka 21%).
Regionaalsel tasandil on naistel riiklikust tasandist rohkem mõjuvõimu. ELi keskmine naiste osakaal on sellel tasandil 30%. Seejuures 48% Rootsis ja 15% Slovakkias, Ungaris ja Itaalias. Eesti andmed ei ole selles andmestikus kahjuks võrreldavad – meil lihtsalt ei ole regionaalset tasandit olemas. (Täiend: kui regionaalne tasand vahele jätta ja hüpata KOV tasandile, siis VVK andmetel oli 2005. aasta valimistel kandidaatidest naisi 39,3% ja valituks osutunutest 29,6% mis on üsna lähedal EL regionaalsele keskmisele.)
Valitsuskabinettides on ELi keskmine naiste osakaal 24,1%. Eesti valitsuses on naiste osakaal 20%. (Täiend: Palo, Maripuu ja Jänes.) Kõik Eesti naisministrid on kusjuures nn pehmete valdkonade peal – mis on samuti ELi kontekstis tavaline. Naine on valitsusjuhiks üldse olnud vaid kaheksal riigil. Nende seas on ka Leedu, millel on naissoost peaminister olnud koguni kahel korral 1990. ja 1999. aastal.
Riiklike keskpankade juhtide seas on 27 liikmesriigi lõikes naiste osakaal suur ümmargune null. Ka Euroopa Keskpanga, Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi juhid on kõik eranditult mehed. Eesti pole selles osas erand. Keskpankade nõukogudes on naisi 16%. Eesti Panga nõukogus on naiste osakaal 13%. Mille muidugi moodustab Liina Tõnisson üksi.
Riiklikust sektorist välja tulles ja korraks ka üldise majanduse poole vaadates:
Euroopa tasandil on aruande kohaselt töölistest veidi üle 44% naised. Juhtide seas on naiste osakaal aga oluliselt madalam 32%. Esimest korda saab öelda, et eesti on võrdsematest võrdsem. Naiste osakaal tööliste seas on aurande kohaselt 50%. Järgnevad Leedu, Läti, Soome ja Rootsi. Kujuta seda seost nüüd geograafiliselt. Juhtide osas jääb eesti alla ELi keskmise. Ametiühingute juhtide seas on naiste osakaal 18,8 ja tööandjate esindusprganisatsioonide seas (khm) 1,9%.
6. märtsil avaldas Eurostat samuti ühe uue ülevaate nimega “The life of women and men in Europe – A statistical portrait“. Olles eelneva statistilise ülevaate lõpetanud tööturul osalemisega, siis toon siia juurde ka ühe masendava punkti sellest ülevaatest.
Naised teenivad ELis sama töö eest keskmiselt 15% vähem kui mehed (2005. aasta statistika ja tegelikult olen sellest ka siin blogis varem kirjutanud). Eesti, on selle tabeli tipus ja jätab teised kaugelt maha. Naised teenivad Eestis sama töö eest keskmiselt 25% vähem (Statistikaameti andmetel 25,4%), kui mehed. Samal tasemel olime ka 2000. aastal. 2004. aastaga võrreldes on olukord läinud protsendi võrra halvemaks. Juhtimistasandil on vahe endiselt suur, ent siinkohal ei ole Eesti enam tabeli tipus. Naised, nagu mehed aga odavamad?*
