Eesti Roheline Liikumine koos hulga partneritega on, vist juba mõnda aega, käivitamas liikumist Eesti Rattarikkaks. Minu arust igati kiiduväärt ettevõtmine. Küll aga tahaks mõnes kohas neile vastu vaielda.
Rattakasutust takistavad sageli müüdid. Ratast mitte kasutavad inimesed arvavad, et rattaga kooli või tööle sõites vajab inimene erikostüümi, duši kasutamise võimalust jne. Need kes on harjunud ratast kasutama, teavad, et linnasisesteks sõitudeks, mis on harva pikemad kui 5 km, ei vaja me mingeid eritingimusi. Eesti Rattarikkaks algatusega soovime me julgustada linnaelanikke just selliseid lühemaid distantse läbima jalgrattal.
Kampaania sissejuhatavas tekstis leidub justnimelt selline tekstijupp. Minule tundub jutt müütidest üsna uskumatu. Isiklikult olen korduvalt mõelnud (ja mõeldut ka rakendanud), et sõidaks Mustamäelt Kesklinna tööasju ajama kas jalgratta või rulluiskudega. Peale paari sellist katset olen reeglina olnud sunnitud sellistest käikudest loobuma. Miks? Esiteks. Sest jalgrattaga liikudes, reeglina, ei ole teda kuskile jätta. Kuna ma olen üks neist inimestest kellel selle valdkonna paranoiasid on vähe, siis sellest saaks veel üle. Küll aga leian ma, et inimsusevastase kuriteo sooritan ma siis kui rattaga linna väntan ja higise ja haisevana seejärel kuskil koosolekul seltskonna keskele maha istun. Riideid saab vahetada praktiliselt igal pool aga ega see ei päästa. Kui büroohoonetesse tekiksid ajapikku jalgrattaparklad ning duširuumid, oleks see ikka suur samm edasi ning jalgrattureid oleks kindlasti rohkem. See jutt, et sõida aeglaselt, elad kauem ja higistad vähem on ka kergelt loll. Kui jalgratta ajakulu vs ühistransport muutub märgatavalt suuremaks siis ei ole mul küll mingit põhjust ratast kasutada.
Müütide sektsioonis räägitakse veel sellest, et alati ei ole vaja spetsiaalset jalgrattateed, jalgrattasõit ei ole ebatervislik, jalgratas võib olla esinduslik jne. Olgu. Selle muu osaga saab enamvähem nõus olla. Kuigi korralik rattateede võrgustik aitab kindlasti ratturite hulka suurendada rohkem kui kampaania selle jaoks, et veenda inimesi, et saab ka ilma.
Aga olgu. See selleks. Kampaania on tegelikult hea. Koostasin ise lühikese nimekirja viiest punktist, mida ära teha tuleks, et Tallinna rattasõbralikumaks saada. Mitte midagi uut. Olen täiesti kindel, et suurem (kui mitte kõik) osa neist on siit veebipäevikust enne läbi käinud.
1. Kahe(-kolme)kordistada Tallinnas kergliiklusteede kilometraaži järgmise viie aasta jooksul;
2. Linnapoolsete määrustega tuleb uute büroo-, kaubandus-, ja eluhoonete rajamisel muuta arendajale kohustuslikuks turvalise rattaparkla loomine. St lisaks Tallinnas täna kehtivale parkimisnormatiivile tuleb samasugused tingimused kehtestada ka jalgrataste puhul. Eeskuju saab võtta samateemalisest ettepanekust New Yorgis;
3. Tuleb alustada linnapoolse programmiga mille raames toetatakse linnaeelarvest duširuumide ja jalgrattaparklate rajamist olemasolevate büroohoonete juurde. Sama programmi raames võiks toetada töötajate ühiskasutusse jäävate jalgrataste hankimist soodustingimustel. Olen sellest varem kirjutanud ja eeskuju saab võtta Londonist;
4. Olulisemate bussi- ja rongipeatuste juurde peab rajama tasuta, valvega, jalgrattaparklad;
5. Tallinna haridusasutustel peab olema kohustus tagada võimalused jalgrataste parkimiseks ning duširuumide kasutamiseks kooli saabumisel;
