Kuna ma olen taaskord andnud oma kolm tilka verd ning uuesti liitunud ka Noorte Sotsiaaldemokraatidega, siis mõned päevad tagasi ilmunud siselehte kirjutasin ka omalt poolt pikema loo. Ajaloolise mälu huvides riputan selle ka siia, nagu juba kombeks saanud… arvake midagi.

Honey, I’m home…

Ma ei tea miks aga seda kirjatükki tundus sobiv just selle, sadadest ja sadadest välismaa seriaalidest ning Hollywoodi filmidest tuttava pealkirjaga alustada. Ilmselt ongi.

Kusagil jaanuari keskpaigas kirjutasin taaskord avalduse Noorte Sotsiaaldemokraatidega liitumiseks. Olin seda mõtet juba pikka aega peas keerutanud, edasi lükanud, erinevate inimestega arutanud, kahelnud ja kindlust saanud. Mõeldud, tehtud. Täiesti tõsiselt.

Veidi enam kui kaks aastat enne seda olin jalgadega hääletanud, peasekretäri kohalt ja organisatsioonist lahkunud. Olin pettunud tollases juhatuses, ühingu aktiivi vaenulikus suhtumises ning passiivses organisatsioonis. Olin selleks ajaks NS-i liige olnud fantastilised 1913 päeva kuid vabandusi, edasilükkamisi, ärajätmisi, intriigide punumist, JOKKi, saunajutte ja paranoiasid oli ümberringi tekkinud tuntavalt enam kui millegi elluviimist. Meeskond, mis viimasel aastal kokku pandud sai ja mille liikmed lubasid maa ja ilma kokku, unustas antud lubadused mõistetamatu kiirusega. Meie koostööpartnerid nimetasid toonast ühenduse presidenti pätiks ja kaabakaks.

Väljastpoolt organisatsiooni vaadeldes jäin lõpuks mõttele, et olukord on kahe aasta tagusest edasi liikunud. Oleme organisatsiooniga mõlemad vahepealsel ajal kasvanud ja arenenud, õppinud tehtud vigadest ning liikunud edasi. On uusi inimesi, olukordasid ning võimalusi. Ka Eesti poliitiline olukord on hetkel sotsiaaldemokraatlike väärtuste levikuks soodne.

JCI korraldas märtsikuus koos Arengufondiga ühe konverentsi raames küsitluse noorte eeskujude ja tuleviku kohta. Poliitikas või ühiskonnas tõusid eeskujudena teiste seast esile Barack Obama ning Toomas Hendrik Ilves ning 2018. aasta Eestit sooviti eelkõige ette kujutada innovaatilise, eduka, sõbraliku, sooja, hooliva, avatud, areneva, aktiivse, hea elukeskkonnaga loodussõbraliku riigina.

Sobib meie väärtustega ideaalselt, kas pole? Minu omadega kindlasti.

Samal ajal oli möödunud aasta lõpuks tööpuudus 15-24 aastaste meeste seas 32% ning naiste seas 25,8%. Paljud noored on pidanud katkestama õpingud, paljudel on raskusi õppemaksu tasumisega, suur hulk on kaotanud töö.

Tudengite sotsiaalmajandusliku hetkeolukorra uuringu andmetel töötas detsembris täiskoormusega 21% ning osalise tööajaga 21% tudengitest. 8% mittetöötavatest tudengitest tõi põhjuseks koondamise või töökaotuse ning 28% ütles, et on otsinud kuid ei ole leidnud sobivat tööd. Vaid 23% leidis, et ei taha või ei peagi töötama. Üsna masendavad numbrid kuid sotsiaaldemokraatidele soodsad? 62% tudengitest ei tuleks tööl käimata rahaliselt toime.

Samal ajal teeb noorte osalus ja kaasarääkimisvõimalus oma arengult vähikäiku. Ühiskonnaõpetuse tase on nõrk ning aine ise jõuab kätte liiga hilja. Kohalike ja maakondlike noorte osaluskogude areng on minimaalne. Noorte esinduskogud on viimastel aastatel palju arenenud kuid on endiselt nõrgad. Noorteühendused ja organisatsioonid samuti. Noorte valimisea piiri langetamisest räägitakse kuid liiga vähe ja mitteametlikult.

Aga alles see oli kui haridusminister noorteühenduste aastatoetusega manipuleerides poliitnoored enda erakonna noorteorganisatsiooni eeskujul veelgi enam erakondade kahurilihaks muuta otsustas ning õiguskantsler välja ütles, et senikaua kuni parteide noorteorganisatsioonid kujundavad üha uusi JOKK-kultuuri esindajaid, ei ole lootustki, et katkeksid R- või K-skeemid ning ühiskonnas tekiks olulisel teemadel sisuline arutelu.

Olgu, vähemalt mõnda aega tagasi oli noorsotsides kahuriliha rindel olukord oluliselt parem (noorte poolt vaadates muidugi) kui mitmes teises erakonna noorteühenduses ning usun, et on ka täna ja homme. Suhted erakonnaga peavad olema kahepoolsed, konstruktiivsed, kõik sammud ja tegevused mõlemapoolselt kasulikud ning nõudmistele ja tingimustele tuleb omakorda vastata nõudmiste ja tingimustega.

Pean siin vahepeal tunnistama, et alles üsna hiljuti tundsin noorsotside üle omajagu uhkust. Hetkel mil erakond Tallinna koalitsioonis vaikselt koalitsioonipartneri survele allus jätkus just Noortel Sotsiaaldemokraatidel julgust ja kainet mõistust üliõpilaste kaitseks välja astuda nii avalikult kui erakonnas. Sellistel hetkedel tasub alati meeles pidada, et ilma noorteta võiks SDE veel tänaseni ühte teist nime kanda.

Loodan, et selliseid hetki on veel ja veel ning saan nende loomisel ka oma rolli mängida.

Päevapoliitikast rääkides tuleb hetkel kõige kuumema teemana meelde aga hoopis see kurikuulus valimisea langetamine. Ei hakka siinkohal pikemalt kaitsekõnet pidama – märgin ainult, et noorsotside võimalus sellel teemal nähtavamat rolli haarata, ei ole kaugeltki mitte kadunud.

16-17-aastaste valima lubamine ei ole ju tegelikult mitte neile tehtud suur ja lahke kingitus vaid esimene vastusamm ühiskonnas eksisteeriva demokraatia probleemi lahendamise teel. Probleemi, mille on tekitanud noorte eemalejätmine poliitikate kujundamisest ning mille tulemuseks (osaliselt, muidugi) on poliitilise võimu tõsine tasakaalustamatus vanuserühmade kaupa. Noori valijaid jääb aina vähemaks ning vanemaid valijaid tekib aina juurde.

Täpselt sama seisukoha, probleemi saab esile tõsta ka SDE ja NS suhetes kuid erilisi vastutulekuid siin oodata ei tasu. NS saab usalduskrediiti, erakonnasisest toetust juurde eelkõige jõuliste, nähtavate sõnumite, seisukohtade ja ka kaasakiskuvate debattide, ürituste läbi. Alles siis saame oodata paremaid kohti piirkondade juhatustes, erakonna juhatuses (miks mitte, ka aseesimehe kohta?), valimisnimekirjades, volikogudes ja Riigikogus.

Kõiges eelnevas on võimalusi ja väljakutseid.

Kui ma eelmine kord noorsotsides tegutsesin jäin, vähemalt suuremalt jaolt, tegevjuhtkonna, administratiivse poole peale. Vahepeal olen aga ise piisavalt muutunud, et sellest osast seekord käed eemale jätta ning liikuda edasi poliitilise poole peale.

Kõigest eelpool kirja pandust peaks välja joonistuma mitu minu jaoks olulisemat teemat, teemat mis on olulised mulle endale, noorsotsidele, erakonnale, Eestile, Euroopale…

Üks vana asi tuleb seega ära lõpetada, eks näeb mis saab.

Aastate tagant on mul noorsotsidest palju positiivseid aga ka negatiivseid mälestusi. Mäletan elavalt 2006. aasta kongressi järgseid emotsioone kui mustas masenduses veidi pisaraid valasin kui V. A. Hallik presidendiks valiti ja J. Juske veel takkaotsa mulle helistas, m*****s sõimas ja põlema panna soovitas.

Mõnda viga saab parandada. Lühikest aega tagasi olles, olen aru saanud, et Heiki on olnud organisatsioonile hea ning ühtlasi populaarne president. Istuva presidendi vastu kandideerida on risk, raske ja kindlasti mitte populaarne käik. Kuid võlg on võõra oma ning muidugi kandideerin ma 8. mail Tallinnas presidendiks, kui keegi mind kandidaadiks esitab…

Gerd Tarand
www.gerdtarand.eu