Kuna ma olen jooksvalt täiesti asjalikkust mittevõimaldavas konditsioonis siis vaatasin eile sellist toredat või siis mitte eriti toredat filmi nagu Boy Eats Girl (ära vaata, pole hea, mis sest, et kunagi Iirimaal keelatud oli). Loomulikult tuli mulle meelde Douglas Rushkoffi kirjutatud lugu sellest, et mis värk selle elavate surnute teemaga siis ikka tegelikult on. Mis on loomulikult täiesti närvesööv kuna mingi selline jama tuleb meelde aga inimeste nimesid ma jätkuvalt isegi kõige elementaarsemal tasandil meelde jätta ei suuda. Kui sa mind kuskil ühistranspordis näed tuima näoga telefoni näppimas siis suure tõenäosusega lappan ma aadressiraamatut, kus nimede kõrval on enamikul inimestel ka pildid, ning üritan paaniliselt saavutada olukorda kus ma inimese ja tema nime ka ilma abivahenditeta kokku viia suudaks. Kui keegi mulle nime ütleb, tuleb kusjuures nägu kohe silme ette. Vastupidi mitte. Tegelikult tahtsin ma hoopis meelde tuletada, et täna on esmaspäev ning hoolimata peavalust, mida ravib ilmselt ainult traumaatiline amputatsioon kaelapiirkonnas, ning muudest füsioloogilist ebakorrapära meenutavatest sümptomitest olen ilmselt sunnitud Outlooki sisse lülitama ning ka telefoni hääletu pealt tavarežiimile lülitama. Sest muidu on varsti asjad seal kus päike ei paista. Pealelõunal. Hommikupoolik kulub ilmselt selleks, et läbi viia need protseduurid mis võimaldavad teistel kahejalgsetel sinus kaasinimest ära tunda. Seejuures ei ole ma kindel kas ma viimasel kahel ööl maganud ka olen sest tean ainult seda, et ronisin voodisse ja voodist välja, jooksin tihti vetsu vahet ja vaatasin rohkem kella kui ilmselt tervislik oleks olnud. Sai vist liiga palju detaile. Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva rääkisin ma kusjuures ilmselt korduvalt, et tegelikult olen ma väga harva haige ja muud sellist. Neljapäeva ööseks vastu reedet oli sellest alles vaid positiivne mälestus. Samas. Kolmapäeva õhtul oli African Kithenis ka antiloop saadaval. Mida iganes see ka ei tähenda. Tegelikult tähendab see seda, et saadaval on Anu Ele. Hoolimata meie vaiksest olekust visati meid sealt seejuures ikkagi välja. See ei loe, et pool tundi peale sulgemist. Kaks inimest on mulle nädala aja jooksul öelnud, et lõikasin juuksed liiga lühikeseks, üks leidis, et ei oleks olnud üldse vaja näppida ja üks leidis, et oleks võinud ikka normaalse poisipea teha. Saa siis aru midagi kui kellelegi mittemiski ei sobi. Oleks nad kõik samu asju öelnud nädal tagasi, oleksin ilmselt lõikamata jätnud. Meil on kodus nüüd jälle üks tuba vaba. Pühapäeval kolis sinna tolmuimeja aga kui sisse kolida tahad siis võta ühendust. Tolmuimeja ei pahanda. Kõik muu on olemas peale uksepaku. Kui koer su ära sööb, oled ise süüdi. Mul ei ole koera. Hoolimata sellest on mul tuba koerakarvu täis ja käin koeraga 1-2 korda päevas väljas. Prismast saab asitõendite likvideerimiseks kusjuures täiesti normaaseid biolagunevaid kilekotikesi. Kui õues on soojem kui eile siis miks mul teki alt välja roomates on tunne nagu karval jääkaru tagumikul?
Random rant. Ilusat nädala algust.
30-märts-2009
09-dets-2008
Viimasel ajal on postitantsu tantsitud ümber vene- ja eestipäraste nimede. Täna kirjutab sellel teemal Delfis näiteks Laur Koni.
Mida ma sellest tantsust arvan? Arvan, et ei saa seekord (jälle) erakonnakaaslasest minister Urve Paloga nõustuda. Mitte selles osas, et ainult nime vahetamisega ei integreeru ükski inimene ühiskonda, selles osas on tal õigus. Aga tema vastuseisu osas regionaalministri pakutud muudatusele, küll kindlasti.
Muidugi, pean vahele mainima, et minu arvates peaks tegelikult igaühel olema võimalik oma nime muuta kuitahes tihti ja mis iganes põhjusel.
Kui ma ise veel põhi- ja keskkoolis käisin siis mõtlesin ka ise mitmel korral nime vahetamise võimalustele. Kõik kes mind tunnevad, teavad, et põristan kõvasti ja ebamugavalt Ri. Sedasama mis mul nii ees- kui perekonnanimes on. Koolis saavad meil aga vähegi teistest erinevad õpilased reeglina lihtsalt peksa. Kui ma nüüd sellel põhjusel nime vahetada sooviksin siis oleks minu ainus võimalus argumenteerida, et seesama põristamine loob selge eelduse sotsiaalset laadi kahjulikeks tagajärgedeks (rusikas näkku!) ning loota, et regionaalminister seda küllaldaseks peab. Muud varianti justkui ei ole. Tänaseks olen ma iseenesest oma nimega täiesti rahul ja sellest kompleksist üle saanud. Aga see selleks. Kuskil õpetati, et isiklikest kogemustest tuleb ka rääkida, siis on lugejal huvitavam. Koolis see kindlasti ei olnud.
Sellesama sotsiaalselt laadi kahjuliku tagajärje alusel võiks ju tegelikult ka venepärase nimega inimesed nime muutmist üritada. Argumenteerida võiks sedasi, et kui ma saadan kaks identset CV-d samale ettevõttele ning ühel oleks eestipärane nimi ning teisel venepärane, siis olukorras kus vestlusele kutsutakse neist ainult üks, oleks see üks eestipärase nimega. Jah, olgu, Eestis on ilmselt ka regioone kus sama asja võiks vastupidi pöörata ning kus kohalikel eestlastel oleks rohem menu kui nad endale venepärased nimed võtaks. Samas, võin ikkagi kihla vedada, et enamikel juhtudel kehtiks esimene stsenaarium. Ühiskonnateadlased, kontrollite äkki!?
Võrdsemad võimalused tööturule sisenemiseks ning töötamine kui selline üleüldse aga on juba selge osa lõimumisprotsessist, seega kui vägaväga tahta, saab seoseid leida küll.
Aga milleks? Palju vähem jama ja subjektiivust oleks olukorras kus venepäraste nimede eestistamine oleks tehtud võimalikult lihtsaks. Pole meile sellist pornot tarvis, et seadusest vaja auke otsida. Jälle.
30-juuni-2008
Teate eksole, et maailmas on paiku kus inimestele pannakse alati kaks nime, üks neist hoitakse igavesti saladuses kuna kellegi tõelise nime teadmine annab teadjale selle inimese üle kontrolli. Maagias on sama uskumus samuti pikka aega paika pidanud, millegi/kellegi õige nime teadmine annab sulle nimetatu üle täieliku kontrolli ületades kõiki ruumilisi, ajalisi ja füüsilisi piire. Tulevaste lapsevanemate üks põletavaid küsimusi on alati olnud, et mis uuele ilmakodanikule nimeks panna. Eriti hirmus oleks kui hakkakski kõigile mitut nime panema. Maikuus oli Eestis näiteks populaarseim nimi Martin. Aga see selleks.
Nimedega saab alati palju komöödiat ka rahvusvahelises poliitikas. Viibisin eelmise nädalal lõpus Ateenas üritusel “Western Balkan Youth Go In Action! Cultures and Stereotypes – Better Knowledge of Youth” kus olid koos loomulikult ka Kreeka ja Makedoonia esindajad.
Kreeka ja Makedoonia Vabariigi vaheline nimetüli on üks paljudest ebamugavatest olukordadest mis järgnes 1991 aasta Jugoslaavia kokkuvarisemisele. Makedoonia Vabariik moodustab veidi alla 40% laiemast Makedoonia regioonist. Makedoonia regiooni, nimetust Makedoonia aga ka makedoonlane ja makedoonia keel, peavad Kreeklased aga kindlalt enda ajaloolise pärandi osaks ning keelduvad Makedoonia Vabariiki sellise nimekujuga tunnustamast. Kuna tegemist on ikkagist Balkaniga, siis on siin taga muidugi tegelikult ka oluliselt keerulisem ajalugu ja vaidluskohad mida ümber jutustama ei hakka. Seega ongi parajalt segadust olukordades kus osalevad ka riigid kes Makedoonia Vabariigi nimekuju ei tunnusta ja kasutatakse ajutist lühendit FYROM (the former Yugoslav Republic of Macedonia). Sama nimetusega on Makedoonia Vabariik ka ÜRO liige. ÜRO on aga lubanud lõppkokkuvõttes austada kreeklaste ja makedoondlaste vahelist mistahes kokkulepet. Mida aga pole, on kokkulepe.
Miks ma sellele nimeteemale aga üldse pikemalt mõtlema hakkasin oli see, et tegelikult on asi ikka veidi üle käte ka kõige madalamatel tasanditel. Ma saan aru, et kuniks tüli on lahendatud on Makedoonia Vabariigil Kreeka vastuseisu tõttu raskuseid rahvusvaheliste organisatsioonidega liikumisel jne. Küll aga keeratakse asi kohati üle vindi.
Ateenas toimunud konverentsi ühe töörühma raporti osalejate mimekirjas oli osalejaks märgitud Makedoonia (Macedonia) esindaja. Peale raporti trükkimist ja laiali jagamist korjasid aga kreeklased selle kokku ja trükkisid uue versiooni kus ainsaks muutuseks oli see, et Makedoonia oli asendatud lühendiga FYROM. Ei teadnudki sellel hetkel kas nutta või naerda aga mis parata kreeklaste jaoks on arusaadavalt tegemist väga hella kohaga…
Ahjaa. Eesti välisministeeriumi veebilehel on Makedoonia juurde lisatud küll tärn märkusega, et tegemist on endise Endise Jugoslaavia Vabariigi Makedooniaga aga kahepoolsetes suhetes on Eesti ilmselt otustanud toetada nimekuju Makedoonia Vabariik. Ka ainus kahepoolne leping on sõlmitud Eesti Vabariigi ja Makedoonia Vabariigi, mitte EV ja FYROMi vahel.
Aga ikkagi. Nimedest sõltub maailmas alati, üllatavalt, palju…
