Mahvalda pasundab täna Delfis, et sotside häda on särava esimehe puudumine. Nõus. Küll aga ei ole nõus ühegi välja pakutud nimega. Minu arvates saab liider (mitte lihtlabane juht) välja kasvada vaid erakonna seest ja juba siinkohal langevad seekord välja Kreitzberg ja Mikser – ehk paari aasta pärast. Rumm ajaks asja isegi mingitpidi ära aga on ka paremaid valikuid. See selleks.

Väikese kõrvalepõikena tasub meelde tuletada, et senini ainus silmapaistev Eesti naissoost erakonnaliider Sirje Kingsepp on juba teatanud oma tagasiastumisest. Sama on muidugi juba teinud ka valimistel ootuspäraselt põrunud Villu Reiljan. Ei hakka siinkohal kummagi järglase osas prognoose tegema. Ansipil ja Savisaarel pole hetkel vähimatki põhjust areenilt lahkuda. Ühest saab taaskord peaminister ja teisest Tallinna linnapea. Sotside ilus tulemus valimistel peaks justkui Padari rolli erakonna esimehena kinnitama aga julgen ennustada, et ka meie saame endale uue esimehe juba sellel kevadel.

Aga kes siis?

Ütlesin juba möödunud  suvel, et Eesti ja eriti Sotsiaaldemokraatlik Erakond vajab säravat juhti, kes oskab vajadusel jääda tasakaalukaks ja vajadusel mõõdukalt provotseerida. Kedagi, kes on ennast erakonnas tõestanud. Ahjaa – naist muidugi. Rumm jääb ka seega konkurentsist välja. Mina näen siinkohal kolme potentsiaalset kandidaati Pärnits, Saks, Mikko. Olgu pealegi, kaks neist ei saanud isegi Riigikogu mandaati aga who cares? Sedapidi jääbki rohkem aega pühenduda erakonna arendamisele ja 10+1 on ikka parem kui ainult 10 inimest pildis, kes Riigikogus kindlasti head tööd teevad. Kuigi mõnes teatud küsimuses on mul eesmärgi saavutamiseks kasutatavate vahendite osas tõsiseid eriarvamusi, võiksin hetkel endiselt panustada Mikko-le - omaasi, kas tal endal piisavalt tahtmist on. Seda riski, et ta esimehena oma teemat ajaks rohkem kui erakonna üldist joont, hindan ka hetkel piisavalt peenikeseks, et riskida. Aga see selleks. Eks aeg näitab.

Osalesin eile Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldatud arutelul “Kellele ja milleks on vaja sooliselt tasakaalustatud esindatust poliitikas?”. Laua taga Marianne Mikko, Kadri Must, Liisa Pakosta, Keit Pentus ja Ene Tomberg. Diskussiooni juhtis Linnar Viik.

Naistele lisaks oli saalis neli meest – mina neist ainus, kes otseselt ürituse korraldamisega seotud ei olnud. Esimene küsimus diskussiooni alguses mis peast läbi käis oli seega, et “Mida kurat?”. Kas mehed tõesti kardavad võimekaid naisi nii hirmsasti, et ei julge neid äragi kuulata või neid lihtsalt ei koti mida naistel asjast arvata on? No ok. see selleks. Saame üle. Kunagi kindlasti.

Kahetunnise arutelu käigus puudutati teemasid alates riietumisest kuni sookvootideni. Mitte midagi uut ega säravat. Meie tegijad naised on kogu seda juttu juba varem rääkinud – mina olen kuulnud, teiste isaste kohta ei julge lubada.

Jättes kõrvale kogu jutu välisest imagost ja sellest, et naiste enesekindlust on vaja tõsta ning iganenud 19. sajandi suhtumist muuta jäi paratamatult pidev ootus, et kuigi mehi saalis peale minu ei ole, öeldaks ikkagi seekord otse välja ka see, mis see on, mida mehed homne päev muutma peaks, et naisi tõepoolest rohkem poliitkasse tuleks. Jah – mitte see, et kas naised peaks kandma püksülikonda või seelikut vaid see, mida mehed peaks naiste arvates teisiti tegema, et naisi mitte sealt eemale tõrjuda. Vastuseta jäi see mõte kuni lõpuni. Peale diskussiooni lõppu sai siis ikkagi Mariannelt küsitud. No muidugi oleks ma võinud samasuguse vastuse ka ise kirja panna ja olen sedagi juba enne kuulnud aga see poleks enam see. Asi on endiselt lihtne ja labane – mehed hakaku naistesse suhtuma kui võrdväärsetesse partneritesse.

No ok, teoorias on asi lihtne - aga otsi sa saurust, kes üle öö hakkaks noa ja kahvliga sööma – noorte seas on probleem muidugi väiksem, arutelul osalejaid vanuse järgi kastisesse jagades leidis ka see mõte tegelikult kinnitust aga läbiva mõttega, et poliitikasse on vaja rohkem naisi peab siiski 100% nõus olema. Muidugi mitte selle pärast, et Liisa Pakosta arvates muutuksid siis koosolekud lühemaks kuna lapsele on vaja lasteaeda järgi minna ja pereelu vajab elamist.