Naistepäev on oma taustalt tegelikult poliitiline tähtpäev mis sai alguse USA sotsialistliku partei algatusest 1909 aastal. See selleks. Eestis ja suuremas osas muust maailmast on ta ilmselt oma esialgse poliitilise aura suuresti minetanud ning muutunud lihtsalt üheks järjekordseks ninnu-nännu päevaks mil naistel on võimalus solvuda, vihastada ja pettuda igaühes kes neile sellel päeval lillekimpu, kommikarpi ja naeratust ei kingi või suvatseb sellel päeval blogis kirjutada midagi muud kui lihtsalt “Head naistepäeva!”.

Mulle meeldib, et naisühendused täna vähemalt sõna võtsid ja niigi palju tegid, et teatasid oma soovist olla võrdselt väärtustatud meestega. Tõsi. See, et Eestis on meeste ja naiste palgavahe 30% ja enam on rahvusvaheline häbiplekk meie niigi plekilisel põllel ning naisühendustel on õigus – sellist palgavahet ei tohiks eksisteerida. Kindlasti ei ole ma aga nõus nende üleskutsega erakondadele, kehestamaks regulatsioone võrdse esindatuse tagamiseks valitavates organites. Ehk siis maakeeli, naised nõuavad jälle sookvoote. Kuigi ma olen 100% nõus eesmärgiga, olen ma alati olnud vastu selle eesmärgi saavutamisele ebademokraatlike repressiivmeetoditega. Minu arust ei oleks see ka eesmärgiga kooskõlas. Eesmärk kutsub üles naisi väärtustama, sookvoodid ainult sunniks neid ülendama siia ja sinna.

Lihtsalt üleskutse ja teadaande asemel oleks täna aga tahtnud näha naisi tänavatel. Palju naisi tänavatel. Loosungite ja värkidega. Kui mina oleks osakene grupist, mis teenib ilma igasuguse arvestatava põhjenduseta 30% vähem kui teine grupp, siis ma oleks parajalt pissed off.

Igatahes, tegelikult pidin ma naistele soovima head naistepäeva ning meestele sellel päeval vastupidavust.