Kuna ma olen jooksvalt täiesti asjalikkust mittevõimaldavas konditsioonis siis vaatasin eile sellist toredat või siis mitte eriti toredat filmi nagu Boy Eats Girl (ära vaata, pole hea, mis sest, et kunagi Iirimaal keelatud oli). Loomulikult tuli mulle meelde Douglas Rushkoffi kirjutatud lugu sellest, et mis värk selle elavate surnute teemaga siis ikka tegelikult on. Mis on loomulikult täiesti närvesööv kuna mingi selline jama tuleb meelde aga inimeste nimesid ma jätkuvalt isegi kõige elementaarsemal tasandil meelde jätta ei suuda. Kui sa mind kuskil ühistranspordis näed tuima näoga telefoni näppimas siis suure tõenäosusega lappan ma aadressiraamatut, kus nimede kõrval on enamikul inimestel ka pildid, ning üritan paaniliselt saavutada olukorda kus ma inimese ja tema nime ka ilma abivahenditeta kokku viia suudaks. Kui keegi mulle nime ütleb, tuleb kusjuures nägu kohe silme ette. Vastupidi mitte. Tegelikult tahtsin ma hoopis meelde tuletada, et täna on esmaspäev ning hoolimata peavalust, mida ravib ilmselt ainult traumaatiline amputatsioon kaelapiirkonnas, ning muudest füsioloogilist ebakorrapära meenutavatest sümptomitest olen ilmselt sunnitud Outlooki sisse lülitama ning ka telefoni hääletu pealt tavarežiimile lülitama. Sest muidu on varsti asjad seal kus päike ei paista. Pealelõunal. Hommikupoolik kulub ilmselt selleks, et läbi viia need protseduurid mis võimaldavad teistel kahejalgsetel sinus kaasinimest ära tunda. Seejuures ei ole ma kindel kas ma viimasel kahel ööl maganud ka olen sest tean ainult seda, et ronisin voodisse ja voodist välja, jooksin tihti vetsu vahet ja vaatasin rohkem kella kui ilmselt tervislik oleks olnud. Sai vist liiga palju detaile. Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva rääkisin ma kusjuures ilmselt korduvalt, et tegelikult olen ma väga harva haige ja muud sellist. Neljapäeva ööseks vastu reedet oli sellest alles vaid positiivne mälestus. Samas. Kolmapäeva õhtul oli African Kithenis ka antiloop saadaval. Mida iganes see ka ei tähenda. Tegelikult tähendab see seda, et saadaval on Anu Ele. Hoolimata meie vaiksest olekust visati meid sealt seejuures ikkagi välja. See ei loe, et pool tundi peale sulgemist. Kaks inimest on mulle nädala aja jooksul öelnud, et lõikasin juuksed liiga lühikeseks, üks leidis, et ei oleks olnud üldse vaja näppida ja üks leidis, et oleks võinud ikka normaalse poisipea teha. Saa siis aru midagi kui kellelegi mittemiski ei sobi. Oleks nad kõik samu asju öelnud nädal tagasi, oleksin ilmselt lõikamata jätnud. Meil on kodus nüüd jälle üks tuba vaba. Pühapäeval kolis sinna tolmuimeja aga kui sisse kolida tahad siis võta ühendust. Tolmuimeja ei pahanda. Kõik muu on olemas peale uksepaku. Kui koer su ära sööb, oled ise süüdi. Mul ei ole koera. Hoolimata sellest on mul tuba koerakarvu täis ja käin koeraga 1-2 korda päevas väljas. Prismast saab asitõendite likvideerimiseks kusjuures täiesti normaaseid biolagunevaid kilekotikesi. Kui õues on soojem kui eile siis miks mul teki alt välja roomates on tunne nagu karval jääkaru tagumikul?
Random rant. Ilusat nädala algust.
30-märts-2009
09-dets-2008
Honey! I’m home!
Teema: Vabateema
Teate kui hea on vahepeal nädal aega mitte e-kirju lugeda ja üldises joones igasugune asjalikkus puhkusele saata? Ei tea? Ma tean, et ei tea. Ma peaaegu, et tean. Ma üldiselt ei lugenudki. Kui keegi helistas ja kilkas, siis viskasin pilgu peale mõnele konkreetsele asjale. Kuna täna on Mustamäe halduskogu koosolek ja seal üks arengukava ja linnaosa eelarve, siis ilmselt enne tänast õhtut ei loe ka neid hm 726 lugemata kirja milledest suurem osa loodetavasti listid ja spämm on.
25-nov-2008

Elus on lihtsaid asju ja mitte eriti lihtsaid asju. Sest kunagi kasvame me kõik suureks. Olgu, tegelikult on ainult inimesed keerulised. Pilt siit.
14-nov-2008
Olen varem siin korra jalgrattaga liikumisest kirjutanud. Sattusin eile kuulma ja lugema sellest, mida New Yorgis sellel teemal viimasel ajal ette on võetud või planeeritakse ning mõtlesin, et kirjutan veel.
NYC linnaplaneerimisamet esitas hiljuti nimelt omad ettepanekud, lahendamaks jalgrataste parkimisprobleemi. 1, 2, 3 ja asi on lihtne. Mõte nimelt selles, et edaspidi uusi hooneid rajades oleks korralike jalrattaparklate rajamine sealjuures kohustuslik.
Ettepaneku kohaselt (PDF) tuleks kortermajadesse teha üks jalgrattakoht iga kahe korteri kohta (välja arvatud alla kümne korteriga majades), büroohoonetesse üks koht iga 700 ruutmeerti kohta, ostukeskustes, hotellides ja üks koht iga 930 ruudu kohta, parkimismajades üks jalgrattakoht iga 10 autokoha kohta, haridusasutustes üks koht iga 465 ruutmeetri kohta, ühikates üks koht iga viie voodikoha kohta jne.
Enne kui selle ettepaneku lõplik saatus selgeks saab jõuab ilmselt 2009. aasta esimene kvartal lõpujoonele aga minu arust on tegemist igal juhul väga tegija algatusega ja nii nagu ütlesin eespool viidatud varasemas postituses, tasuks ka seda kindlasti Tallinnas kopeerida. Võimalus arendajatele sellist kohtustust panna on täiesti reaalne ning ei tooks ka linnaeelarvesse mingeid täiendavaid kulutusi… väike esitlus ka siia lõppu.
Kusjuures. Tegelikult saab jalgrattaid juba ka väga stiilselt maa alla parkida. Kuidas oleks kui Vabaduse väljakul autoparkla asemel maa all ka jalgrattaparkla oleks?
25-okt-2008
- Planeeri sahtlisse või üldse mitte.
- Plaani B ei ole vaja, kõik läheb niikuinii nagu vaja.
- Kaasamine on lihtsalt ilus sõna.
- Ära loo meeskonda.
- Kes palju jõuab, jõuab veel rohkem.
- Tegele probleemidega alles siis kui need suureks kasvavad.
- Ära reageeri muutunud keskkonnale.
- Suhtlemine on lihtsalt ilus sõna.
- Ära tee tagavarakoopiaid, kokkuvõtteid ega vahearuandeid, ära üldse midagi kirja pane.
- Ära võrdle eesmärke tulemustega






