Täna on esimene päev pooleteise nädala jooksul kui vaba aega on rohkem kui paar tundi. Hea võimalus sisustada see kõigi nende tegemistega mis viimastel nädalatel tegemata on jäänud.
Keegi väitis, et on Euroopa Päev vmt. Ei tunne ega tunneta sellel aastal. Miskipärast.
Eile või üleeile käis meediast läbi kellegi loll mõte, et vanemahüvitise võiks lükata ELi eelarvesse. Muidugi, põllumehed juba saavad sealtkaudu toetust, seega miks mitte ka pered. Ma ei ole kindel aga see jääb vist sinna valdkonda kuhu EL hetkel veel liiga palju ei sekku. Teiselt poolt oleks see andekas sedapidi, et Eesti riigieelarve kuludest saaks selle “maha tõmmata” sest enamik valijatest ei taju, et selle jagu tuleks ilmselt ka siitpoolt ELi ühiskassasse rohkem maksta. Keegi Brüsselis kindlasti naeris.
Lugesin hommikupoole tagantpoolt ettepoole viimaste päevade uudiseid ja mõtlesin omaette, et esimest korda enda valimisõigusliku elu jooksul ei ole ma tegelikult kindel kelle poolt EP valimisel hääle annan.
Nädal tagasi ennustasin, et sellelt nädalalt tuleb kahte asja karta: H1N1 jõuab Eesti ning valitsus otsustab maha müüa midagi mille müümist me hiljem kahetseme. Metsad pannakse ilmselt müüki aga H1N1 veel ei jõua.
Jaan Kundla blogist loen, et tema tahaks ka koalitsiooni teha. Ainus vähegi tõenäoline variant selleks tunduks IRL+REF+Jaan Kundla. Jubedamat varianti ei saa vist riigile ette kujutada kui Jaan Kundla poolt pantvangis hoitav parempoolne (st veel parempoolsem kui praegune) valitsus. Tegelikult saab küll. Jaan Kundla poolt mitte pantvangis hoitav parempoolne valitsus.
Kui tööandjatel lubada ühepoolselt palka vähendada tõuseks Eesti hoobilt maailma töötajavaenulikemate riikide sekka?
09-mai-2009
08-mai-2009
Pidin ennast hommikul kaks korda pasteediks ehmatama. Postimees reklaamib avalehel mingit suguhaigust? Tegelikult on see vist ühe väljamaa panga reklaam.
07-mai-2009
Kuitahes halvaks olukord läheb, saad sa seda alati hullemaks muuta. Selleks on vähemalt seitse lihtsat võimalust mida annab omavahel kombineerida.
1) Ära puhka. Väsimus tapab su otsustusvõime ja kahandab julgust.
2) Isoleeri ennast. Teiste nõuannete ja seltskonna eemaletõukamine rikub su moraali ja väljavaate.
3) Liialda ohtudega. Mõned ohud on reaalsed aga enamikul juhtudel on nad täpselt nii suured kui suureks sa nad ise mõelda suudad.
4) Ära prioritiseeri. Kui sa ei tee asju õiges järjekorras, võivad nad kõik kiireloomulised tunduda.
5) Ära küsi abi. Kuhja võimalikult palju stressi enda kukile.
6) Ära kasuta oma vahendeid. Sinu kasutuses on erinevad tööriistad. Millised need on?
7) Rõhuta ebamõistlikult palju asju mis ei ole sinu kontrolli all. Sedasi tekitad võimalikult palju murekohti.
Süüdi. Kõigis. Nii mina kui am… valitsus:)
…via Michael Wade.
01-mai-2009
Tänasel töötajate solidaarsuse päeval oleksin tahtnud tänavatel näha kümneid tuhandeid töötuid ja töötavaid inimesi valitsuse pilte munade ja tomatitega loopimas ning protesteerimas valjuhäälselt riigipoosete sammude [tööpuuduse vähendamiseks, majanduse elavdamiseks jne] olematuse, mõistusevastasuse, aegluse või ebaefektiivsuse vastu. Aga ei miskit. Kõige silmapaistvamalt tähistab maipäeva ilmselt ESPAK mille reklaamikampaania lubab töötajate rõõmuks pisukest allahindlust.
Eks ta ole. Ametiühingud on meil tegelikult rohkem formaalsus kui reaalsus ja eestlane on ikka harjunud rohkem kodus hakklihasousti sööma kui valjuhäälselt nõudma seda mida nõuda on vaja. SDE kusjuures korraldas Narvas rongkäiku mis tundub ka veidi naljakas, et kuna riik enda ülesannetega hakkama ei saa siis protesteerib võimul olev erakond hoopis Narva linnavõimude ebapiisava töö vmt vastu. Mingi kahtlase väärtusega üleriiklik “massi”üritus muidugi sobitati ka sellele päevale väga ebamugavalt. Väga asjalik, need aktivistid kes muidu kuskil midagi kasulikumat teha võiks istusid täna toas ja rääkisid niisama juttu. Polnudki enne selle peale sedasi mõelnud. Lubasin neist ühe loo ka veel kirjutada. Teen seda, aga hiljem, täna.
*Pildil olev tsitaat ütleb maakeeles, et on aegasid mil ebaõigluse vastu ei saa kuid me ei saa lubada endale mitte protesteerimist.
27-apr-2009
Vahel juhtub igasuguseid imesid. Üldiselt kui ma kuskile Euroopa institutsioonidesse kellelegi midagi kirjutan suudavad nad vastamisega venitada terve igaviku. Täna aga õnnestus hariduse ja kultuuri DGst vastus saada koguni paari tunni jooksul. Saavutus omaette. See ei loe, et nad kirjutasid mulle läbi lillede, et kui ma paar tundi lihtsalt kannatanud oleks siis nad oleksid juba jõudnud küsitud materjalid ka veebi riputada ja ma ei oleks pidanud neid tüütama:)
