Detsembris ja jaanuaris korraldan noortele õpetajatele paar blogikoolitust. Ühe ettevalmistusena istusime eile väiksema õpetajate seltskonnaga maha ja arutasime veidi, et mida, miks ja millest üldse õpetajad blogima peaks, võiks.
Blogimine teadupoolest ei ole õpetajate seas eriti populaarne tegevus. Tundub, et peamised pidurdavad faktorid saab jagada selgelt kolmeks. Esiteks, lapsevanemad – paljud lapsevanemad on kooli igapäevast tööd nähes üllatavalt kriitilised, (sest nemad teavad ju paremini?) ning kui blogi vahendusel uksi avada, võib paljudel midagi öelda olla. Teiseks, õpilased – kellest võib kirjutada, kellest ei või? Üksikust õpilasest ilmselt mitte, aga klassist kui kollektiivist? Koolist kui tervikust? Kas kirjutada sedasi, et tegelased on äratuntavad või muuta blogi anonüümseks “ilukirjanduseks”? Kolmandaks, õpetaja – koolis toimuv on tegelikult ju igapäevane, rutiin (kuigi igas päevas on alati midagi uut ja põnevat), ning seda erakordset millest maailmale kirjutada tahaks, on ilmselt kohati päris raske eristada. Samuti on paljud õpetajad harjunud analüüsima, hindama, üle mõtlema, st reaalselt kuluks aega oluliselt rohkem kui vaja oleks.
Samal ajal on blogi ju suurepärane võimalus jagada emotsioone, kogemusi, saada tagasisidet, suhelda just nende samade vanemate, õpilaste ja kolleegidega lähemalt ja kaugemalt. Lisaboonusena võiks kooli, klassi või õpetajate blogid olla täna kohati üsna karmis turukonkurentsis (olgem ausad, koole on mitmetes kohtades omajagu rohkem kui reaalselt tarvis) kooli jaoks ideaalseks turunduskanaliks.
Mina võin arvata mida iganes, aga miks õpetajad tegelikult ei blogi?
Kas potentsiaalsed õpetajatest blogijad on lihtsalt ajapuuduses? Frustreeritud ja läbipõlenud? Kui paljud õpetajad kardavad ametialaseid tagasilööke, liigset ausust ja piiride ületamist? Kas koolid ja haridussüsteem üldse toetavad ja aktsepteerivad blogivat õpetajat või kehtib meil vaikides sama soovitus mille USA Pennsylvania osariigi haridusliit otsesõnu kirja on pannud – õpetaja ärgu rääkigu/blogigu oma tööst, õpilastest, kolleegidest, ülemustest ning ka siis kirjutagu sedasi, et lugeda saab ainult valitud seltskond?
Miks õpetaja ei blogi? Kas õpetaja peaks blogima? Kuidas õpetaja blogima peaks?
02-nov-2010
02-apr-2010
Palgauudiste hooajast
Teema: meedia, Statistika
Nii masendav kui see ka ei oleks, käes on see aeg kui suurel hulgal ajakirjanikest ei ole muud teha kui palganumbrites tuhnida. Prioriteedid on ilmselgelt paigas. Olgu, mul ei ole selleteemaliste uudiste vastu miskit, rahvale pakub ilmselgelt huvi, palju keegi teenib ning kui palju teda selle eest peksta saab. Veidi iseteadlikuma lugeja jaoks võiks aga veidi vaeva näha, selle asemel, et teksti, numbreid ja nimesid täis uudislugusid treida.
Heaks eeskujuks võiks olla näiteks USA Today lahendus erasektori juhtide 2009. aasta sissetulekute kohta. Palju kokkuvõtlikum, asjalikum ja mugavam. Samas, võtab toimetustelt võimaluse/vajaduse kümneid selleteemalisi lugusid treida…
24-märts-2010
Raepressi foto
22-märts-2010
Tekkis tahtmine lugeda ühte huvipakkuvat lugu Keskkonnatehnika ajakirjast. Kuna nende arhiiv veebist loetav ei ole, siis järgmine peatus oli nende veebilehel viidatud Netiajakiri.ee mis pidi vanadele numbritele juurdepääsu andma. Paljugi mis.
Esiteks, nende veebilehel puudub igasugune kasutjasõbralik informatsioon lugemisvõimaluste ja tasumise kohta. Teiseks, nende registreerimisvorm (mida ma seekord küll täitsin) on liiga pikk ja tüütu. Kolmandaks, nad on leiutanud mingi erakordselt kasutajavaenuliku looma nimega Netiajakirja kroon. Selle imelooma väärtus on kusjuures mitte 1=1 vaid 1 Netiajakirja kroon = 1,5647 EEK. Euro tulekuks ollakse ilmselt, tõsi, valmis. Tüütu, ajakulukas ja närvesööv. Seda informatsiooni, et mida ma enda NAKide eest saan, ei ole samuti kusagil esile toodud, tellimislehel tellimusi näppides näeb aga näiteks Keskkonnatehnika ajakirja sirvides pean seda eraldi otsima asuma. Kõige tipuks see, et kataloogis olemas olevat Keskkonnatehnika ajakirja tellimisvormilt kohe kuidagi ei leia.
Screw you guys I’m going home…
Oleks ma enne teadnud kui palju totaalseid möödalaskmisi neil on, poleks torkima hakanudki. Ilmselt ei teki seda kiusatust enam kunagi. Põhitõde on see, et kui ma esimese paari minutiga ei leia veebilehelt seda mida ma otsin, siis suurema tõenäosusega lähen ma minema.
Rahvusraamatukogu asub aga Tallinna kesklinnas umbes-täpselt 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Päevapilet on sümboolne viiekas (3 aastat kehtiv kaart 50 krooni, tasuks isegi ära. Minu oma on paraku vananenud), koopia lehekülg 50 senti ning ajakirjad kõik olemas. Tallinna kesklinna inimestele pole Netiajakiri.ee saidil mitte midagi pakkuda – kahtlustan, et ka kellelegi teisele mitte.
Lisaboonusena sain Rahvusraamatukogu 7. korrusele ronides meenutada kuidas ma seal põhikooli ajal koolist poppi tehes pikki päevi raamatuid lugedes veetsin ning täna samas toimunud Inimarengu Aruande esitluselt haarasin kaasa ka aruande paberversiooni mida juba aastaid otsida pole viitsinud.
Eesti Rahvusraamatukogu 1 – Netiajakiri.ee 0
