Täna hommikul viimase aja uudiseid lapates tekkis tahtmine kõvasti Tallinna linna kallal vinguda. MUPO jäi samuti nädalavahetusel jalgu.
Otse loomulikult ärritab Tallinna raad mind seepeale kohe järgmise geniaalsusega:
Väga oluline on siinjuures tähele panna, et sõitjate arv ei ole vähenenud mitte graafikumuudatustest tulenevalt, vaid sellest, et inimestel ei ole enam töökohti, kuhu hommikul sõita ja kust õhtul naasta,” põhjendas transpordiamet. “Niisiis, puudub vajadus ja ka rahaline võimalus ühistranspordi kasutamiseks. Ehk siis piletiga sõitjate arv on bussides vähenenud.”
No mina ei tea. Mina sõidan erinevatel liinidel päevas oma hea 2-10 korda ning silmaga hinnates on näha ainult seda osa, et täituvus on suurenenud. Ooteaega peatuses, ei oska eriti hinnata kuna reeglina kuluvad need minutid midagi lugedes. Jah, ma käin ringi raamat taskus.
Ning mis mõttes, et töötutel pole kuhu sõita? Puudub vajadus ja võimalus? Tulen selle juurde kohe tagasi.
Vahepeale riputan aga ühe tabeli. Tabeli mis näitab, et läbi igasuguste hinnatõusude loodab Tallinn käesoleval aastal transporditeenuste pakkumiselt teenida 15 miljonit krooni rohkem kui eelmisel aastal ning veebruari lõpuks oli linnaeelarvesse laekunud miljoni jagu rohkem raha, kui eelmisel aastal.
Olgu, loogiline on, et reisijate arv veidi langeb. Ilmselt mitte töötuse vaid keskmiselt 5% hinnatõusu, soodustuste vähendamise ja mittetallinlaste diskrimineerimise tõttu. Samuti seetõttu, et tallinna reaalpoliitikaks on autotranspordi eelisarendamine.
Fakt on see, et piletiraha vaadates saaks eelmise aasta taset säilitada küll. Pealegi, piletitulu moodustab Tallinna ühistranspordi rahastusallikatest vähemuse.
Jutt, et kärbete põhjuseks on peamiselt hooga langema hakanud reisijate määrad on aga tühi mis tühi. Tegemist on ikka linnaeelarvega paika pandud prioriteetide elluviimisega. Aasta algusest saati oli teada, et linn jättis näiteks juba ainuüksi Tallinna Autobussikoondise lihtsalt 75- miljoni krooniga miinusesse. Kohti kust seda raha leida, oleks olnud küll. Alustades avalike suhete eelarvest, nõunikest, uutest poliitilistest ametikohtadest ning kasvõi selliste väiksemate asjadeni nagu linnaettevõtete nõukogude koosseisude vähendamine või suurte asjadeni nagu linnajuhtide, kõrgemate ametnike palgakärped.
Olgu, uuringud näitavad väidetavalt ühistranspordi kasutajate vähemalt kümne protsendilist langust. Kordan ennast veelkord. Ilmselt mitte töötuse vaid keskmiselt 5% hinnatõusu, soodustuste vähendamise ja mittetallinlaste diskrimineerimise tõttu. Samuti seetõttu, et tallinna reaalpoliitikaks on autotranspordi eelisarendamine.
See jutt aga, et töötutel pole vaja kuskile minna, ajab aga lihtsalt vihale ning ma ei ole isegi mitte töötu.
Esimeses järjekorras sunnitakse töötuid korra kuus või isegi tihedamalt Töötukassa ukse taha sõitma, siis korraldatakse lauspropaganda raames töötute mõnitamiseks mingeid ajuvabasid tööbörse. Tallinna juhtide arusaam töötust tundub olevat kui omas koopas hallitavast eluisu kaotanud inimesest kelle võib maha kanda.
Eksite, sõbrad.
Töötutel on tarvis käia poes, lapsed lasteaeda viia, koju tuua, koolis käia, sõpradega kohtuda, tuttavatega kohtuda, ennast täiendada, töövestlustel käia, firmat asutada, arsti juurde sõita, lapsed arsti juurde viia, supikööki sõita, linnaosa valitsusse sõita, pargis jalutamas käia ning varem või hiljem ka Toompealt ja Vabaduse väljakult kostuva mõnitamise vastu piketeerima sõita.
Eriti jaburaks teeb linnast täna tulevad sõnavõtud teadmine, et tegelikult otsitakse täna Tallinna võimukoridorides võimalusi töötutele tasuta sõiduõiguse andmiseks veel sellel poolaastal.
Põhiprobleem on aga endiselt selles, et ühistransporti vaadatakse Tallinnas endiselt kui kulurida, mitte kui pikaajalist investeeringut… viga.
