Kuna Mustamäe ja Haabersti vaheline ühistransport pole just kõige kasutajasõbralikum, siis kodunt Rocca al Mare keskusesse mineku võtan reeglina ikka jala ette. Sellele teelõigule jääb ilmselt ka üks Tallinna geniaalsemaid vöötradu (mis ühe otsaga lõpeb lihtsalt teekraavis), mille ületamise järel iga kord pikalt mõelda saab, et mõnes asutuses pole vist pööninguga ikka kõik päris korras.
30-okt-2010
05-juuli-2010
Andke mulle andeks minu hirmus kaameratöö ja muidu kehv kvaliteet. Üritasin elus esimest korda mobiiltelefoniga ja rulluisutades midagi filmida. Üritan ennast edaspidi parandada.
Laupäeval olin kutsutud väikesele, aga olulisele, külaskäigule Energia 13 asuvas Kristiine Sotsiaalmajas. Muude teemade hulgas sain kuulda muret, et Kristiine Sotsiaalmaja juurest on Tammsaare tee pikenduse juurde ratastoolis liikumine praktiliselt võimatu, tee olevat kas väga halvas seisukorras, liiga kitsas või puuduvat üldse.
Teema jäi meelde ning pühapäeval otsustasin rulluiskudel olukorra üle vaadata. Tulemus on videolt näha.
Kokkuvõte on ilmselge: Rahumäe tee vajab kiirelt korralikku kergliiklusteed! Kuigi tõsise pingutuse korral on ilmselt ka ratastoolis liiklemine võimalik võib oletada, et näiteks talvel on olukord täiesti lootusetu.
Palusin olukorda kommenteerida ka Maris Sillal, kes on Kristiine linnaosa halduskogu liige ning Daniel Sepal, kes mõnda aega tagasi veetis eksperimendi korras vabatahtlikult nädala ratastoolis. Loodetavasti leiab kommenteerimiseks aega ka vastutav abilinnapea ning Kristiine linnaosa vanem.
 |
Maris Sild: Sellel talvel valmistas mulle see sama lõik muret ka jalakäijana. Lumevallide tõttu oli autoteele minemata seda praktiliselt võimatu läbida ja see pani näiteks lapsevankriga liiklejad äärmiselt raskesse olukorda. Kristiine linnaosa halduskogu liikmena juhin kindlasti ka linnaosa valitsuse tähelepanu korraliku kõnnitee puudumisele seal kandis. Lisaks sellele, et see teeb peaaegu võimatuks seal liiklemise nii ratastoolis kui ka rulluiskudes, on korraliku kõnnitee puudumine ohuks kõikidele jalakäijatele. |
 |
Daniel Sepp: Tuleb tunnistada, et see olukord ei ole kiita. Samalajal tuleb tunnistada, et liikumine on seal ratastooliga võimalik, kui tegemist ei ole elektritooliga. Elektritooliga on liikumine olulisel määral keerulisem nendel teedel eelkõige selle kaalu pärast. Olen täiesti nõus väitega, et kergliiklusteid tuleb arendada ning juurde ehitada. Samalajal tuleb tunnistada, et olukord on mitmes kohas paranenud kesklinnas võrreldes eelmise aasta augustiga. Sotsiaalmajade ligipääsetavus võiks ja peaks olema parem. Sellele ei ole pööratud piisavalt palju tähelepanu, kuid paljuski aitaks inimeste informeerimine sellest, kuidas neile eeldatakse, et ligipääs toimub. Enda kogemusest võin öelda, et oleksin läbitud teelõigu läbinud kindlasti ratastooliga kõrvalise abita. |
13-apr-2009
Esimest korda märkasin sellist hoiatusmärki. Asukoht kuskil Lasnamäe kandis, sealkohal kus on üsna hea uisutee mis lõpeb sellise sildi ja langusega Maarjamäe monumendi lähistele. Tunnistan ausalt, et märgist suurt miskit ei pidanud ja eks ta rohkem selline naljategemine ongi (alternatiivset laskumisvõimalust sealsamas tagatud ei ole) kui suuremalt hoolt pidurdamine selge on. Kes hoolt pidama ei saa kohtub allotsas kruusahunniku ja aiaga või siis poolel teel kurvile paigutatud teetõkkega. Sellise mõnitamise (olgu, heatahtliku hoiatuse) kompenseeris aga sealsamas lähedal asuv Lillepi pargi (eelmisel aastal avatud) asfaldirada millel rulluisutajatel eesõigus ja sõitmine seekord puhas luksus. Pargiteest saab lähemalt lugeda ka rulluisutaja veebipäevikust.
13-apr-2009
Eesti Roheline Liikumine koos hulga partneritega on, vist juba mõnda aega, käivitamas liikumist Eesti Rattarikkaks. Minu arust igati kiiduväärt ettevõtmine. Küll aga tahaks mõnes kohas neile vastu vaielda.
Rattakasutust takistavad sageli müüdid. Ratast mitte kasutavad inimesed arvavad, et rattaga kooli või tööle sõites vajab inimene erikostüümi, duši kasutamise võimalust jne. Need kes on harjunud ratast kasutama, teavad, et linnasisesteks sõitudeks, mis on harva pikemad kui 5 km, ei vaja me mingeid eritingimusi. Eesti Rattarikkaks algatusega soovime me julgustada linnaelanikke just selliseid lühemaid distantse läbima jalgrattal.
Kampaania sissejuhatavas tekstis leidub justnimelt selline tekstijupp. Minule tundub jutt müütidest üsna uskumatu. Isiklikult olen korduvalt mõelnud (ja mõeldut ka rakendanud), et sõidaks Mustamäelt Kesklinna tööasju ajama kas jalgratta või rulluiskudega. Peale paari sellist katset olen reeglina olnud sunnitud sellistest käikudest loobuma. Miks? Esiteks. Sest jalgrattaga liikudes, reeglina, ei ole teda kuskile jätta. Kuna ma olen üks neist inimestest kellel selle valdkonna paranoiasid on vähe, siis sellest saaks veel üle. Küll aga leian ma, et inimsusevastase kuriteo sooritan ma siis kui rattaga linna väntan ja higise ja haisevana seejärel kuskil koosolekul seltskonna keskele maha istun. Riideid saab vahetada praktiliselt igal pool aga ega see ei päästa. Kui büroohoonetesse tekiksid ajapikku jalgrattaparklad ning duširuumid, oleks see ikka suur samm edasi ning jalgrattureid oleks kindlasti rohkem. See jutt, et sõida aeglaselt, elad kauem ja higistad vähem on ka kergelt loll. Kui jalgratta ajakulu vs ühistransport muutub märgatavalt suuremaks siis ei ole mul küll mingit põhjust ratast kasutada.
Müütide sektsioonis räägitakse veel sellest, et alati ei ole vaja spetsiaalset jalgrattateed, jalgrattasõit ei ole ebatervislik, jalgratas võib olla esinduslik jne. Olgu. Selle muu osaga saab enamvähem nõus olla. Kuigi korralik rattateede võrgustik aitab kindlasti ratturite hulka suurendada rohkem kui kampaania selle jaoks, et veenda inimesi, et saab ka ilma.
Aga olgu. See selleks. Kampaania on tegelikult hea. Koostasin ise lühikese nimekirja viiest punktist, mida ära teha tuleks, et Tallinna rattasõbralikumaks saada. Mitte midagi uut. Olen täiesti kindel, et suurem (kui mitte kõik) osa neist on siit veebipäevikust enne läbi käinud.
1. Kahe(-kolme)kordistada Tallinnas kergliiklusteede kilometraaži järgmise viie aasta jooksul;
2. Linnapoolsete määrustega tuleb uute büroo-, kaubandus-, ja eluhoonete rajamisel muuta arendajale kohustuslikuks turvalise rattaparkla loomine. St lisaks Tallinnas täna kehtivale parkimisnormatiivile tuleb samasugused tingimused kehtestada ka jalgrataste puhul. Eeskuju saab võtta samateemalisest ettepanekust New Yorgis;
3. Tuleb alustada linnapoolse programmiga mille raames toetatakse linnaeelarvest duširuumide ja jalgrattaparklate rajamist olemasolevate büroohoonete juurde. Sama programmi raames võiks toetada töötajate ühiskasutusse jäävate jalgrataste hankimist soodustingimustel. Olen sellest varem kirjutanud ja eeskuju saab võtta Londonist;
4. Olulisemate bussi- ja rongipeatuste juurde peab rajama tasuta, valvega, jalgrattaparklad;
5. Tallinna haridusasutustel peab olema kohustus tagada võimalused jalgrataste parkimiseks ning duširuumide kasutamiseks kooli saabumisel;
14-nov-2008
Olen varem siin korra jalgrattaga liikumisest kirjutanud. Sattusin eile kuulma ja lugema sellest, mida New Yorgis sellel teemal viimasel ajal ette on võetud või planeeritakse ning mõtlesin, et kirjutan veel.
NYC linnaplaneerimisamet esitas hiljuti nimelt omad ettepanekud, lahendamaks jalgrataste parkimisprobleemi. 1, 2, 3 ja asi on lihtne. Mõte nimelt selles, et edaspidi uusi hooneid rajades oleks korralike jalrattaparklate rajamine sealjuures kohustuslik.
Ettepaneku kohaselt (PDF) tuleks kortermajadesse teha üks jalgrattakoht iga kahe korteri kohta (välja arvatud alla kümne korteriga majades), büroohoonetesse üks koht iga 700 ruutmeerti kohta, ostukeskustes, hotellides ja üks koht iga 930 ruudu kohta, parkimismajades üks jalgrattakoht iga 10 autokoha kohta, haridusasutustes üks koht iga 465 ruutmeetri kohta, ühikates üks koht iga viie voodikoha kohta jne.
Enne kui selle ettepaneku lõplik saatus selgeks saab jõuab ilmselt 2009. aasta esimene kvartal lõpujoonele aga minu arust on tegemist igal juhul väga tegija algatusega ja nii nagu ütlesin eespool viidatud varasemas postituses, tasuks ka seda kindlasti Tallinnas kopeerida. Võimalus arendajatele sellist kohtustust panna on täiesti reaalne ning ei tooks ka linnaeelarvesse mingeid täiendavaid kulutusi… väike esitlus ka siia lõppu.
Kusjuures. Tegelikult saab jalgrattaid juba ka väga stiilselt maa alla parkida. Kuidas oleks kui Vabaduse väljakul autoparkla asemel maa all ka jalgrattaparkla oleks?
