Olen pikalt (naljaga pooleks, turbomenetlus ikkagi) mõelnud, et kas öelda Tallinna 2011. aasta eelnõu kohta midagi või hoida suu kinni ja teha palju inimesi palju õnnelikumaks. Aga ei saa mitte vaiki olla.
Mina ei kujuta ausalt ette, et kui peaksin täna istuma volikogus ja otsustama, siis mille alusel ma otsustan? Jäägitu usaldus ja austus linna tegevjuhtkonna vastu? Samavõrra jäägitu trots opositsiooni vastu? Silme ees pimestavalt sätendavad müügimaksu eurod? Tallinna 2011. aasta eelnõu on sedavõrd läbipaistmatu, sedavõrd üldistatud, et volikogu muudab seda kinnitades ennast täielikult marginaalseks.
Seletuskirjast:
2011. aasta eelarve eelnõu teised lisad on oma ülesehituselt agregeeritumad kui varasematel aastatel. Eelarve vastuvõtmisega linnavolikogus saab linna tegevorganisatsioon kohustuse koguda tulusid, volituse teha kulutusi ja võtta kohustusi linnale pandud ülesannete täitmiseks ning ülesande tagada nende finantseerimine. Tegevuskulude eelarve on koostatud ametiasutuste haldusalade lõikes, välja on toodud ka kulude katteallikad. Tulude eelarves on linna asutuste omatulud ametiasutuste haldusalade lõikes. Detailsema jaotuse kinnitab linnavalitsus korraldusega. Samuti kinnitatakse linnavalitsuse korraldusega investeeringute jagunemine objektide lõikes. Selline korralduslik muudatus annab tänases majandussituatsioonis võimaluse operatiivsemalt reageerida olukorra muutustele eelarveaasta kestel ja paindlikumalt kasutada eelarves kavandatavaid ressursse.
Vabandust sõbrad, minu arust antakse linnavalitsusele liiga palju vabadust. Ühe erakonna valitsusest (seejuures vahet pole kas see oleks Keskerakonna või Reformierakonna oma) võib seda veel oodata, uskuda. Kuid mina ei saa aru, kuidas saavad valimiste eel läbipaistvusest rääkinud sotsiaaldemokraadid selle eelarve hääletusel rohelist vajutada. Lihtsalt ei saa aru. Aga ilmselt on viga minus.
Sest kurat võtaks, 2011. aastal on kavandatud müüa linnavara ja tegeleda veidi ka investeeringutega (imetlege näiteks rea “muud investeerimisprojektid” hämmastavat detailsust) kuid mitte keegi pole esimese puhul pidanud vajalikuks kirja panna, mida müüakse ja teise puhul, et kuhu investeeritakse jne. Mustamäe ja teiste linnaosade eelarved mahuvad koos tulude ja kulude poolega kuuele tabelireale. Tegelikult on see ju normaalne. Või siis mitte. Vastupidi, tegelikult tuleks linnaeelarvet hoopis rohkem avada.
Aga lõppu mõtlemiseks ka üks konstruktiivsem mõte. Eelmise aasta alguses ütles selle välja näiteks Hardo Aasmäe. Nimelt selle, et Tallinna linnaosadel võiks olla oma, eraldiseisvad eelarved ning halduskogu esimees võiks täita ka linnaosavanema ülesandeid. Ütlesin juba siis välja ka selle, et minu hinnangul võiksid Tallinna jääda küll linnaosad ja halduskogud kuid mitte linnaosade valitsused – reaalselt ei ole nende järele vajadust ning see võimaldaks linnaaparaati veidi koomale tõmmata. Koomale tõmmata just juhtide, mitte ametnike tasemel – valdavat enamust ametnikke on endiselt vaja.
