Täna algas siis haldusreformi “rahvaküsitlus”, mida viib läbi Tallinna linnakantselei. Minu arust on tegemist rahvaküsitluse kui otsedemokraatia vormi räige vägistamisega ja paratamatult pean küsima, et kas läbiviijatel endal ei ole veidi häbi korraldada linnas rahvaküsitlust samal tasemel suvalise veebiportaali suvalise päevaküsitlusega? Eestis on olemas näiteks sellised toredad võimalused nagu ID-kaard, m-ID ja pangalingid mille läbi autoriseerida kui muud varianti ei ole. Aga ei, linnakantselei palub kõigest e-kirja ja mingit koodijuppi. Kuna demokraatlikus õigusriigis tuleb tagada igaühe hääle võrdsus, siis mina eeldan näiteks, et linnaosade valitsustes vastavad inimesed saavad samuti anda piiramatul arvul hääli. Kui nad seda ainult soovivad.

Tallinnas on kusjuures Linnavolikogu määrusega kinnitatud Linnaelanike küsitluse läbiviimise kord. Vist juba aastast 2004. Muuhulgas ütleb see, et igal osalejal on hääli vastavalt küsimuste arvule (praeguse komöödiateatri käigus on kontrolli puudumise tõttu hääli sisuliselt piiramatult). Samuti ütleb see, et küsimused peavad olema formuleeritud selgelt, arusaadavalt ja ühemõtteliselt. Praeguses küsimusetõstatuses ei ole aga arusaadavat mitte kui midagi. Samuti ei esitata küsitluse käigus tallinnlastele minu hinnnagul piisavalt informatsiooni. Mina olen endiselt seisukohal, et juba ideed välja käies oleks pidanud algataja esitama koos põhimääruse eelnõuga ka kõik need dokumendid ja kavad mida praegu on lubatud alles 1. aprilliks – peale põhimääruse muutmist. Mis aga samavõrra oluline – korraga on selgelt paika pandud, et küsitluse korraldamise otsustab linnavolikogu. Ok ok. Ma ei jätka. Hea kui selles dokumendis on mõni punkt, mida praegu ei rikuta.

Põhimõtteliselt. Jah, ma osalen selles mängus. Vastasin mõlemale küsimusele eitavalt. Kuigi tegelikult läbirääkimisi ümbritsevate omavalitustega toetaks kindlasti. Minu kaks antud EI häält on aga tegelikult antud terve selle küsitluse nalja vastu.