… mil teil on valida nii paljude heade sündmuste ja väljaannete vahel. Me ei peta teie ootusi!

Tellisin endale Fastleader.A4 nädalakirja ja peale viimast nupuvajutust kuvati just selline tänukiri. Ilus, mõistlik ja tabav. Eks ma siis loodan, et ei peta. Samas ma tavaliselt tean, mida ma enda inboxi luban ja mida mitte – kui pettun, siis olen järelikult ise vale valiku teinud ja neil lihtsalt õnnestus halastamatus võitluses tähelepanu eest mind haarata ilma, et ma ise piisavalt vastu pannud oleks.

Hoiatus: järgnev lõik sisaldab sinu jaoks täiesti ebahuvitavat materjali, mis seejuures omab vaid hägust seost ülejäänud postitusega. Selle lõigu vahele jätmata jätmine toimub puhtalt sinu enese vastutusel.  

Suvi on endiselt vastik ja ebapraktiline. Kuna suurem jagu inimestest kasutab seda haleda vabandusena taaskord mitte midagi teha (muudel aastaaegadel leitakse lihtsalt andekamaid vabandusi), siis ei õnnestu ka minul suuremat miskit teha, kalendris, to-do listis ja peas valitseb tühjus. Peaaegu samasugune, nagu veidi vähem kui kuu aja pärast kinnitatavas organisatsiooni tegevuskavas, kuhu viimase kahe kuu jooksul on sisendit tulnud lisaks minule vaid umbes-täpselt ühelt inimeselt, kümnetest, kes sellega praegu aktiivselt tegelema peaksid. Aga veel mitte päris nii hirmutav. Puhata ma teadupoolest ei oska ega tahagi. Suveakadeemia korraldamine, millega viimasel sekundil alustatud sai, on ka veninud ja veninud. Mul on ka kopp ees, kui keegi teine ei suvatse asja vähegi tõsiselt võtta. Olgu, ühe erandiga. Olgu, tegelikult suveakadeemiaga saab ka asjad korda ja järgmisel nädalal saab lõpuks ka kava ja lõpliku kutse laiali saata. Aga see kõik selleks. Tegelikult ei andnud selle lõigu lugemine sulle ju midagi?

Alustasin usaldusest.
Vastutus käib sellega kaasas.

Fastleader mõistab, et nende valimisega ma usaldan neid ja lubab omakorda, et vastutab selle eest, et nad ei peta mind. Suurem jagu ettevõtteid ei julge seda lubadust anda. Väiksem osa ei taha seda lubadust anda. Veel väiksem osa annab aga teab, et valetab. Samavõrra väiksem osa annab aga ei tea, et valetab. Ã•nneks on väike osa ettevõtteid, kes annab ja teab, et ei valeta.

Terve selle mõttekäigu saab ka inimestele üle kanda. Muidugi, minul on siin tagurpidi loogika. Usaldamine on minu loomulik olek, kui ma kedagi ei usalda, siis on ta selle loomuliku oleku mingil hetkel teenitult kaotanud ja tagasi ei ole veel siiani keegi saanud. Korra on õnnestunud ennast pikka aega petta, et sellel pole tähtsust ja kõigest saab üle aga lõpp oli selle jagu õnnetum. Teate küll seda laulu, kus lauldi, et armid jäävad…

…ja usaldust kaotada on alati lihtne.

Selle tõttu on mul nüüd jälle isiklik dilemma ja segased mõttekäigud.
Seekord mitte eraelulised, seda mul teadupoolest parajasti pole.

Aga.

Kui sa oma naiivsusest usaldad mingit gruppi inimesi, usud nende mõtteid ja lubadusi aga üsna peatselt lastakse sind paarisaja kilomeetrise tunnikiirusega vastu betoonseina ja tehakse selgeks, et see mis oli enne, on kräpp ja tühjalt õhku visatud lubadused, mis ei oma mingit väärtust. (Kaks varianti - valetab, aga ei tea või valetab ja teab.) Kui see grupp langetab otsuseid ja teeb samme, mis on otseselt destruktiivsed ja sellega taob sind, ülekantud tähenduses muidugi, järjepidevalt, pesapallikurikaga munadesse. Kas siis on õigustatud ka enda poolt antud lubaduste unustamine? Millisel hetkel muutub mõtetuks ämbritega vee äraloopimine ja kas siis kapten peab ikka koos laevaga põhja minema või on õigustatud koos rottidega põgenemine?

Raine ütles mulle hiljuti, et igaüks vastutab enda tegude eest ja kui süsteemi lastud inimesed selle põhja lasevad, siis pole selle kõige püsti ajajal mingit vastutust. Vastasin, et süsteemi looja vastutab alati ka selle eest, mis süsteemis toimub. Kui süsteem on koostatud valesti ja laguneb, siis see, kes selle kompoti kokku pani, tegi mingil hetkel valesid otsuseid.

Kellel õigus on?

Igatahes. Praegu tean, et kuskil on suur hulk inimesi, kelle ees roomates vabandama pean. Ühtegi neist siin postituses ei mainitud, ei otseselt ega kaudselt.

*** Ahjaa, lisaks kalendrile avaldasin selle blogi juures ka oma del.icio.us lingikogu. Või noh, tegelikult kolisin IE bookmarkid sinna ümber. Enne kõigi avaldamist tuleb lihtsalt tagid ükshaaval juurde lisada ja eks nad ajapikku tiksuvad sinna. Kalendri kohta sedapalju, et endalegi üllatuseks on tekkinud juba mingi hulk inimesi, kes seda planeerimistegevuses kasutavad. Plazes nimelist vidinat kasutasin ka hetkeks aga ei leidnud kastutegurit üles ja sinna ta jäigi.