ETV24 kirjutas eile Muusa ja Ruumi majandusraskustest. Ausaltöeldes tundsin ennast kohe veidi süüdi, et päeval olin Kaubamajas otsustanud Muusa sellel päeval ostmata jätta. Samas, siiani olen kõik numbrid endale soetanud mõlemast ajakirjast ja küll ma ka viimase Muusani jõuan, siis kui rahakott veidi rohkem kaalub.

Muusa ja Ruum on mõlemad ajakirjad, mis paigutuvad minu jaoks kohustusliku kirjanduse ritta. Ruum, mis on juba praeguse seisuga kadumisele määratud, iseenesest on suuresti asendatav aga Muusa kadumine oleks kindlasti valus. Loodan, et asjad siiski selleni ei lähe.

Paratamatu reaalsus on, et halastamatult kapitalistlikus Eestis, kus turg määrab vaieldamatult kõik, oleks raske, et mitte öelda võimatu, leida kirjastust mis oleks valmis pikemaajaliselt kahjumis olevaid nišiajakirju toetama. Ilona Kivirähk aga pangu ennast põlema. Selles osas on tal muidugi õigus, et riik päris kõike ja kõiki doteerida ei saa (kõik ei saa kõigiga piisavalt hästi läbi lihtsalt?) aga lahmida mõttega, et kirjastajate plaan B ongi riigi rahakoti kallale saada, on omajagu nõme.

Muusa puhul tasuks aga rääkida nn lävepaku teooriast. Tegemist on soft-core kultuuriajakirjaga, mis on suunatud märkimisväärselt erinevale sihtgrupile, kui näiteks Akadeemia. Iseenesest oleks muidugi tore, kui igaüks meist seda viimast loeks aga elu on paraku teistsugune. Mina oleks rahul, kui oluliselt rohkem noori loeks kasvõi Muusa laadseid ajakirju. Olgugi, et klantspaberil, ongi Muusa suunatud justnimelt noorele, maailma avastavale inimesele kes võib sealt leida oma esimese kultuuripisiku. Kõik algab väikestest asjadest.

Ahjaa, seda, millist kirjanduslikku tegevust kulka tegelikult siis toetab, saab vaadata siit. Vali sihtkapitali alt kirjandus ja vajuta otsi.