http://www.gerdtarand.eu

Kommentaarid: (5)

Helsingi kultuuritegu 2009 – SUVILAHTI GRAFITIAED!

Teema: keskkond, Poliitika ja muud loomad, seisukohad

Hah! Säh teile… Tallinna võimud on aastaid grafiti vastu võidelnud, tehes nägu nulltolerantsist ning üritades halastamatult tappa ühte kunstivormi (suvaline sodi suvalisel seinal, ei ole päris grafiti) aga Helsingi valis ühe sellise hoopis 2009. aasta kultuuriteoks. Oluliselt mõistlikum, vähem kitsarinnaline, isegi edasiviiv, lähenemine.

Helsingis esitati aasta kultuuriteo kandidaate 460. 120 neist pakkusid võitjaks justnimelt Suvilahti gafitiaeda. Mäekõrgune edumaa!

Taustaks siis sedapalju, et tegemist oli 16. juunil 2009 avatud ning 1. septembril suletud, sajameetrise, vineerplaatidega kaetud traataiaga, millele võis täiesti legaalselt grafitit joonistada. Esimesed joonistused olid valitud seltskonna poolt kuid peale seda oli pind avatud kõigile kellel vähegi huvi ja annet. Lühikese aja jooksul joonistati sein korduvalt ja korduvalt täis.

Ettevõtmise sulgemise tingis ala plaanikohane ehitustöö ning uus aed avatakse juba käesoleva aasta suvel. Sinna investeeritakse ka seekordne auhinnaraha (5000 EUR), võimalik, et seekord jääb asi püsima juba pikemaks ajaks – projekt osutus ju igati edukaks, ka ümberkaudsete hoonete rikkumine vähenes oluliselt ja seda hoolimata sellest, et ebaseaduslik (Helsingis ei tohi tegelikult ilma hea põhjuseta grafitiks vajalikke vahendeid isegi mitte kaasas kanda) seinte sodimine Helsingis tervikuna eelmisel aastal praktiliselt kahekordistus.

Kusjuures. Kui Suvilahti grafitiaed avati osales üritusel miski 400-500 inimest. Kuna esimene grafitipõlvkond on jõudmas keskikka, olid paljud kohal tervete perekondadega. Lähistel töötavad inimesed said aknast jälgida näiteks kuidas isa õpetab tütrele korrektset tehnikat jne. Pole see midagi ainult mässavate teismeliste teema.

Tallinnas on samuti päris mitu kohta kuhu selliseid pindasid tekitada saaks. Õel tahtmine on lähiajal paari konkreetse ettepanekuga juba ametlikult välja tulla. Ilmselt tulengi, positiivseid näiteid on lisaks Helsingile ka mujalt võtta.

Kommentaarid: (2)

Mingit Muuseumiööd ei ole ega tule!

Teema: Kohad, kunst, mõte, Poliitika ja muud loomad, reklaam & turundus, seisukohad, Statistika, tähtpäevad

Muuseumiöö - öös on asju
 
Mehed (ja naised)! Tänaval on plakatid, postkast kutsetest umbes ja muud hirmsat. Muuseumiaasta ajal toimuvat mingi loom nimega muuseumiöö. Minule öised üritused meeldivad. Öös on asju ja emotsioone.
 
Aga mingit muuseumiööd seekord ei toimu! Kes minna plaanis, võib koju jääda. Ehmatusega avastasin, et see, mida keegi on otsustanud ööks nimetada, leiab aset ajavahemikus 19-24. Hästi läheb kui selleks ajaks päikegi looja jõuab minna! Tegemist on õhtuga, kõige paremal juhul isegi hilisõhtuga! Muuseumiöö on odav promotrikk sest tegelikult on tegemist siiski muuseumiõhtuga! Muuseumiõhtu toimub. Sinna võite minna. Mina lähen ka.
 
Mõnda aega tagasi kirjutasin Urmasele vastuseks, et ilmselt ei võta muuseumiaastast vedu. Astun natukene sammu tagasi.
 
Tallinna muuseumitest on sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum minu jaoks veel võõrad.
 
Vaatan, et muuseumiõhtul on neist võimalik külastada Mikkeli Muuseumi ja Eesti Pedagoogika Arhiivimuuseumi. Teen selle nalja ära, et astun neist kahest läbi.
 
Statistikaamet andis kusjuures täna teada, et mullu oli Eestis 1540 muuseumikülastust tuhande elaniku kohta. Muuseumide külastatavus, mis pärast Eesti taasiseseisvumist oli madalseisus, on viimasel kümnendil jõudsalt suurenenud.
 
2008. aastal oli Eestis 224 muuseumi. Muuseumides töötas ligi 1600 inimest ja lisaks veel 400 vabatahtlikku.
 
Muuseumide tulu oli mullu 575 miljonit krooni, millest 339 miljonit kaeti riigieelarvest ja 70 miljonit kohalike omavalitsuste eelarvest. 20 miljonit saadi annetustest ja fondidest ning 38 miljonit piletitulust. 36 miljonit krooni teeniti muudelt tasulistelt teenustelt (nt renditulud, giiditeenused jm). Muuseumide kulu oli 488 miljonit krooni, millest 2% kulus uute säilikute soetamiseks ja 49% tööjõukuludeks. Muuseumid investeerisid 146 miljonit krooni.
 
Minu seisukoht on, et muuseumite külastamine peaks kõigile olema tasuta ning see 38 miljonit krooni piletitulu tuleks peale majanduskriisi möödumist katta kas riigi- või omavalitsuse eelarvest.

Kommentaarid: (3)

Ei lähe muuseumisse.

Teema: Kohad, kunst, seisukohad, Teised kirjutavad

www.muuseum.ee
 
Urmasel on tekkinud mõte Muuseumiaastat tähistada ühe suurema muuseumituuriga. Ma ilmselt ei võta sellest ideest vedu kuna ei oska tegelikult eriti muuseume hinnata st hinnata kohtadena kus ise enda aega veeta. Erandiks ehk need mis on rajatud ajalooliselt olulistesse kohtadesse ja suutnud nendega elava sideme luua. Ilmselt on siin ka oma osa sellel, et minu arust ei ole suurem osa neist tabanud ära seda mõtet, et lisaks inim- ja loodusajaloo olulisemate objektide ja hetkede püüdmisele ja säilitamisele peaksid muuseumid olema üldsusele piirideta avatud elamuskeskkonnad mis võimaldavad lisaks visuaalsele elamusele sidestuda nähtava ajaloo, emotsioonide ning nende inimestega kellede jaoks nähtav oli reaalsus mitte eksponaat ning õppida läbi vahetute kogemuste ja mitte ainult läbi turvaklaasi. Aga see selleks.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et hakkasin viidatud Tallinna muuseumide nimekirja lappama ja endalegi üllatuseks avastasin, et nimekirja lisatud 54-st Tallinna muuseumist olen enda mälu usaldades külastanud valdavat enamust. Sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum jäid küll mälu järgi võõraks aga 42 muuseumi 54 seast üllatas päris korralikult.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna häbiväärne muidugi ka see, et tasuta või osaliselt tasuta on huvilistele avatud Tallinnas vaid kümme-viisteist muuseumi (usun, et ei eksi eriti palju) ja tähelepanu juhtimise mõttes olgu öeldud ka, et Vene Muuseum Eestis on nii Vene, et neil pole isegi riigikeelset veebilehte.

Kommentaarid: (0)

Ville-Markus Kell sai kinga* sest ei kummardanud Keskerakonna ees…

Teema: Uncategorized

Sõbrad, respect. Eestis on vähe inimesi kes selgelt, julgelt ja resoluutselt seisavad selle eest, millesse nad usuvad ja Ville-Markus Kell tundub olevat üks neist.

Korjasin uudise üles eile hilisõhtul Eesti Päevalehest.

Väike-Maarjas toimus täna noorteõhtu, kuhu tulid väitlema mitme erakonna tipp-poliitikud. Keskerakond oma esinumbreid saata ei saanud ja sellest tehti suur pahandus: kultuurimaja juht jäi ametist ilma.

Väike-Maarjas oli tänaseks plaanitud noorteõhtu Kutse tantsule, mille eel oli kavas ka noorte kohtumine erinavate erakondade esindajatega, teatasid Seitsmesed Uudised.

Õhtu korraldaja, rahvamaja kunstiline juht Heli Komp kutsus kõikide erakondade esindajaid ja sai teiste seas nõusoleku ka Keskerakonnalt, kust lubas esinema tulla Siret Kotkas. Teisi erakondi lubasid esindama tulla näiteks Marko Pomerants ja Kristiina Ojuland.

27. märtsil ehk päev enne noorteõhtu toimumist teatas keskerakondlane Kotkas, et Keskerakonnal pole võimalik tulla ja sestap tuleb üritus edasi lükata.

Komp sellega päri ei olnud.

Selle peale kutsuti Keskerakonna kohalike liikmete ette vaibale Väike-Maarja rahvamaja juhataja ja keskerakondlane Ville-Markus Kell, kellele anti valida ametist lahkumise või ürituse ärajätmise vahel. Juhataja jäi sirgeselgseks ning andis avalduse nii Keskerakonnast kui ka rahvamaja direktori kohalt lahkumiseks.

Irooniliseks teeb asjaloo eriti see, et tüliõunaks olevale üritusel oodati vaid paarikümmet noort.

Vabandust Siret, aga arvata, et see üritus teie althüppamise pärast edasi lükatakse, on rohkem kui debiilne.

Minu täielik lugupidamine Ville-Markus Kella suhtes on igatahes siinkohal õigustatud. Oleks ka siis kui ta sellise asja peale mistahes teisest erakonnast lahkunud oleks. Rahvamaja direktori kohale oleks muidugi võinud edasi jääda, kuniks minema aetakse…

* Postituse pealkiri on tehniliselt ebakorrektne, sisuliselt**, vaevalt…
** Väike-Maarja vallas on võimul Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioon, valimistel olid need kaks erakonda ka ainsad, kes oma nimekirjadega Väike-Maarjas välja tulid.

Kommentaarid: (0)

Milline riik see siis ikkagi on, kus mängufilme ära keelatakse…

Teema: kunst

keelatudfilmidv.jpg

Kadri Kõusaar küsis eelmisel neljapäeval ETV24s retooriliselt, et mis riik see selline on, kus mängufilme ära keelatakse. Sattusin seda kommentaari lugema laupäeval ja inimlikust huvist uurisin teemat veidi edasi. Kuigi Kadri filmi näitamine on hetkel keelatud kohtutõkendi tõttu ja kohtuvõim iseenesest on riigivõimust lahutatud on seos riigiga selge. Eks kohtud kujundavad riigi imagot ja väärtuseid sama tugevalt kui täitevvõim. Aga see selleks.

Et aga Kadrile vastata, võtsin Wikipedia keelatud filme kajastava lehekülje lahti ja värvisin maailmakaardil punaseks riigid, kus mingitel põhjustel viimase kümne aasta jooksul filme keelatud on. Nimekiri ei ole kindlasti mitte täielik. Kaart samuti mitte. Lisaks nimekirja mittetäiuslikkusele jätsin mõningad saareriigid kaardil märgistamata. Visuaalina toimib ta siiski. Maagiliseks piiriks seega 1998 kuni tänaseni… tulemust vaata ülevaltpoolt või siit.

1998. aastast edasi on Wikipedias toodud nimekirja järgi maailmas filme keelatud Afganistanis, Austraalias, Birmas, Kanadas, Hiinas, Egiptuses, Soomes (Cannibal Holocaust keelatud 1984-2001, seega tegelikult on keeld määratud enne 1998 aastat – lisasin siiski siia nimekirja, tuuakse Soomet ju Eestile pidevalt mingites punktides eeskujuks), Saksamaa, Iraan, Iraak (nii enne kui pärast USA okupatsiooni), Iirimaa, Iisrael, Kuveit, Malaisia, Maroko, Uus Meremaa, Norra, Omaan, Pakistan, Vene Föderatsioon, Samoa, Singapur, Saalomoni Saared, Lõuna Aafrika, Sri Lanka, Tai, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, Türgi, Ukraina, Araabia Ühendemiraadid, Ameerika Ühendriigid, Jeemen, Zimbabwe. Kui siia otsa lisada veel Eesti, siis kokku on vähemalt selle (küllaltki ebausaldusväärse) allika andmetel filme keelatud 36 riigi poolt. Eesti kuulub seega küllaltki laia ja eripalgelise liikmeskonnaga klubisse.

Filme on keelatud väga erinevatel põhjustel. Wolf Creek keelati Austraalias näiteks ajutiselt, et see ei mõjutaks Bradley John Murdochi mõrvaprotsessi. The Tin Drum on mitmelpool keelatud väidetava (pole näind, ei oska hinnata) lasteporno tõttu. Cannibal Holocaust (võimalik, et kõige laialdasemalt keelatud film üldse) osutus lihtsalt liiga räigeks. Esialgu arvati, et näitlejad tapeti filmi tegemise käigus reaalselt, hiljem osutus see valearvamuseks. Küll aga sisaldab film puhast vägivalda, seksuaalset vägivalda ning oma otsa leiab nii mõnigi loom. Fat Girl keelati Kanadas teismeliste seksuaalsuse demonstreerimise tõttu. Scorsese The Departed sai Hiinas keelu kuna kujutas ekraanil Hiina kavatsust kasutada Taiwani vastu tuumarelva. Borati filmi keelamise põhjuseks on leitud mitmeid erinevaid põhjuseid intsestist liigse ihu näitamiseni. Venemaal peeti seda lihtsalt solvavaks. Brokeback Mountain on mitmes kohas keelatud… no, arvake ise, mille pärast. The Matrix Reloaded keelati Egiptuses väidetavalt usuvastase propaganda tõttu. Iraak keelas South Parki filmi näitamise kuna seal kujutati Saddami Saatana armukesena. The Passion of the Christ on samuti mitmel pool keelatud. Huvitava näitena aga on see film Malaisias keelatud ainult mittekristlastest vaatajatele. Huvitav, kuidas sellist asja kontrollitakse. The Da Vinci Code keelati Pakistanis “austusest kohaliku kristliku kogukonna vastu”. Baise-moi loeti nii mõnelgi pool liiga pornograafiliseks ja ilmselt ka relva kellelegi anusesse surumine ja päästikule vajutamine ei ole kinolinal samuti eriti teretulnud. Londoni metroo, kusjuures, keelas kunagi ka Baise-moi reklaamide näitamise metroos kuna kartis, et see võib solvata metrood kasutavaid prantslasi (täpsemalt prantsuse keelt valdavaid inimesi). The Kingdom ärritas Bahreini ja Kuveiti tsensoreid sellega, kuidas oli filmis kujutatud islami fundamentaliste. Ringiga algusesse tagasi jõudes… Kadri Kõusaare mängufilmi Magnus näitamine keelati Eestis kuna, väidetavalt filmi peategelase prototüübiks oleva inimese, tuttav on algatanud tsiviilasja, et kaitsta inimest, kelle elust film pajatab.

Kokkuvõtlikult. Kes tahab, leiab põhjuse alati. Mingil hetkel on maailmas olnud (k***t seda teab, ehk on siiani) ka riike kus näiteks olid keelatud kõik komöödiafilmid…

Switch to our mobile site

Close
Jälita mind ka Twitteris või Facebookis!