Detsembris ja jaanuaris korraldan noortele õpetajatele paar blogikoolitust. Ühe ettevalmistusena istusime eile väiksema õpetajate seltskonnaga maha ja arutasime veidi, et mida, miks ja millest üldse õpetajad blogima peaks, võiks.
Blogimine teadupoolest ei ole õpetajate seas eriti populaarne tegevus. Tundub, et peamised pidurdavad faktorid saab jagada selgelt kolmeks. Esiteks, lapsevanemad – paljud lapsevanemad on kooli igapäevast tööd nähes üllatavalt kriitilised, (sest nemad teavad ju paremini?) ning kui blogi vahendusel uksi avada, võib paljudel midagi öelda olla. Teiseks, õpilased – kellest võib kirjutada, kellest ei või? Üksikust õpilasest ilmselt mitte, aga klassist kui kollektiivist? Koolist kui tervikust? Kas kirjutada sedasi, et tegelased on äratuntavad või muuta blogi anonüümseks “ilukirjanduseks”? Kolmandaks, õpetaja – koolis toimuv on tegelikult ju igapäevane, rutiin (kuigi igas päevas on alati midagi uut ja põnevat), ning seda erakordset millest maailmale kirjutada tahaks, on ilmselt kohati päris raske eristada. Samuti on paljud õpetajad harjunud analüüsima, hindama, üle mõtlema, st reaalselt kuluks aega oluliselt rohkem kui vaja oleks.
Samal ajal on blogi ju suurepärane võimalus jagada emotsioone, kogemusi, saada tagasisidet, suhelda just nende samade vanemate, õpilaste ja kolleegidega lähemalt ja kaugemalt. Lisaboonusena võiks kooli, klassi või õpetajate blogid olla täna kohati üsna karmis turukonkurentsis (olgem ausad, koole on mitmetes kohtades omajagu rohkem kui reaalselt tarvis) kooli jaoks ideaalseks turunduskanaliks.
Mina võin arvata mida iganes, aga miks õpetajad tegelikult ei blogi?
Kas potentsiaalsed õpetajatest blogijad on lihtsalt ajapuuduses? Frustreeritud ja läbipõlenud? Kui paljud õpetajad kardavad ametialaseid tagasilööke, liigset ausust ja piiride ületamist? Kas koolid ja haridussüsteem üldse toetavad ja aktsepteerivad blogivat õpetajat või kehtib meil vaikides sama soovitus mille USA Pennsylvania osariigi haridusliit otsesõnu kirja on pannud – õpetaja ärgu rääkigu/blogigu oma tööst, õpilastest, kolleegidest, ülemustest ning ka siis kirjutagu sedasi, et lugeda saab ainult valitud seltskond?
Miks õpetaja ei blogi? Kas õpetaja peaks blogima? Kuidas õpetaja blogima peaks?
02-nov-2010
21-okt-2009
Haridusfoorumi list ei ole lihtne list, mida jälgida. Jälgin siiski, filtreerides ebaolulist olulisest, loetavat loetamatust. Vahel harva jääb silma midagi sellist, millega sooviks midagi peale hakata, teistega jagada.
Järgneva teksti autoriks ei ole mina vaid Astrid Sildnik. Avaldan selle siin tema loal.
Enne lugemist on aga oluline, puust ja punaselt, selgeks teha, et tegemist on üldistava kirjeldusega ja see pole ühegi konkreetse isiku, koha ega kooliga seotud. See on lihtsalt kokkuvõte praegu levivatest meeleoludest nii meedias (kommentaarid) kui noorte seas.
Kujutame ette, et algamas on põhikooli ühiskonnaõpetuse tund. Õpilased tulevad klassi ja enne oma kohale jõudmist hüüab Kevin valju häälega: “Õpetaja, kas Te teate juba, et kesikud jäid Tallinnas jälle võimule? Ja Savipäts sai kõik sibulate hääled endale ja mõned lollid eesti penskarid hääletasid ka tema poolt.”
Sellepeale karjuvad veel mõned hääled, et keskerakond on kräpp ja putini tallalakkuja ning savikas oma pundi ja venelastega kasigu Venemaale.
“Ja Rahvaliit, see maakate punt, kaob varsti üldse ära, raadios öeldi,” hõikab keegi. Jälle kostab naeru. Õpetaja teeb näo, et ei kuulnud midagi, tema mees on ikka veel Rahvaliidu liige ja mõned õpilased teavad seda.
Klassis käib tunnikella eelne sekeldamine ja õpetaja laseb pilgul ringi käia. Mann istub kuidagi väga vaikselt oma kohal ja vaatab kiirelt silmi pilgutades enda ette. Ka Tõnu on kuidagi tõsine. Õpetajale meenub, et nägi Manni isa ja Tõnu venna nimesid vallalehes. Nad kandideerisid Keskerakonna nimekirjas. Aga ta ei jõuagi enam kaugemale mõelda, sest temast tormab mööda ja uksest välja nuttev Galina.
Samal hetkel käib hele laks – kaks possi rüselevad, Kevini vasak põsk punetab Vadimilt saadud kõrvakiilust. Vadim karjub kogu klassile, et tema pole mingi sibul ja kui teda siia ei taheta, siis ta võib siit minema ka minna, aga võetagu teadmiseks, et isegi reformierakondlane Keit Pentus hakkas Lasnamäe venelastega rääkimiseks vene keelt õppima. Kas tema peab siis ka nüüd Venemaale kasima?
Kell heliseb, õpetaja tõuseb ja läheb kõigepealt poiste juurde, käsib mõlemal kohale istuda ning juhtumi kirjelduse kirjutada. Küll õppealajuhataja pärast tegeleb sellega.
Siis läheb ta ukse taha ja palub Galinal klassi tagasi tulla. Aga Galina on jõudnud juba oma üle tee olevas toidupoes töötavale emale helistada ja ütleb, et ema lubas kohe õpetajaga rääkima tulla. Õpetaja tuleb murelikult klassi tagasi. Galina on tegelikult üks parimaid õpilasi, eelmisel aastal sai maakonna eesti keele olümpiaadil koguni esimese koha, vaatamata sellele, et kodune keel on vene keel. Ka tema ema räägib õpetajaga enamasti eesti keeles, kuigi veidi konarlikult. Ja just paar nädalat tagasi oli Galina ema talle öelnud, kui väga ta rõõmustab, et Galina korraliku eesti hariduse saab. Õpetaja on veidi häiritud eelseisvast vestlusest, aga viimane aeg on tunniga peale hakata.
“Tänase tunni teema on Eesti Vabriigi Põhiseaduse II peatükk, kus on kirjas meie põhiõigused, vabadused ja kohustused. Nagu te teate, on meil kõigil siin hea elada sellepärast, et Eesti on demokraatlik riik …” alustab õpetaja.
30-sept-2009
![stock.xchng---Doodled-desks-2-(stock-photo-by-igoghost)-[id-1193228]](http://www.gerdtarand.eu/wp-content/uploads/stock.xchng-Doodled-desks-2-stock-photo-by-igoghost-id-1193228.jpg "stock.xchng---Doodled-desks-2-(stock-photo-by-igoghost)-[id-1193228]")
Teisipäevasel Mustamäe halduskogu koosolekul kuulsin Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi arengukavva kirja saanud mõtetest klassivaba gümnaasiumi suunas. Silmad läksid kohe särama.
Olen ise ammu mõelnud, et gümnaasiumis võiks õpe olla pigem kursustepõhine, kohustuslike põhiainetega ning senisest oluliselt suurema valiku vabaainetega milledest kahe peale kokku peab lõputunnistuse saamiseks läbima kindla arvu kursuseid.
See võimaldaks noortel juba varakult planeerida mõne konkreetsema eriala tarbeks, otsustades õppida mõnda ainet näiteks suuremas mahus jne.
Siit veel edasi mõeldes, kui õpe on kursuste põhine, siis võiks koolisüsteemi ka laiemalt avada ja paindlikumaks muuta. Vabaainete valimise võimalus võiks olla lisaks enda “kodukoolile” ka kõigist teistest koolidest.
22-sept-2009
![stock.xchng---blog-1-(stock-photo-by-svilen001)-[id-1165446]](http://www.gerdtarand.eu/wp-content/uploads/stock.xchng-blog-1-stock-photo-by-svilen001-id-1165446.jpg "stock.xchng---blog-1-(stock-photo-by-svilen001)-[id-1165446]")
Postimehes ilmus eile õhtul tore lugu klassiblogidest. Loe lähemalt siit.
Vaata ka linke:
http://tuuliklassiblog.blogspot.com/
http://leaklassiajaveeb.blogspot.com/
http://minu-klass.blogspot.com/
http://terjeklassiajaveeb.blogspot.com/
http://lg5a.wordpress.com/
http://2cklassialmanahh.blogspot.com/
http://kunstiblogi.blogspot.com/
06-apr-2009
Viimasel Arte Gümnaasiumi hoolekogu koosolekul jagas direktor Sirje Ebral hoolekoguga muret kooli amortiseerunud mööbli pärast ja tutvustas ühte võimalikku lahendust.
Nimelt on Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse instituut juunikuus kolimas Sotsiaalteaduskonna uude majja Akadeemia teel ja sellega seoses jääb ülikoolil üle auditooriumite mööbel mida uude hoonesse kaasa võtta ei saa. Kõnealune mööbel on soetatud umbes 3-4 aastat tagasi ja on väga heas korras. TTÜ on mööblit pakkunud, soodsate hindadega, Tallinna koolidele.
Pakutav mööbel oleks Arte klassiruumide jaoks ideaalne ning võimaldaks välja vahetada praktiliselt kogu 28 aastat vana inventari. Paraku ei saa kool endale sellist investeeringut lubada. Omavahenditest oleks võimalik katta maksimaalselt 20 000 kr ning mitmed teised olulised investeeringud jääks siis tegemata. Kool või kooli sihtasutus vajaks mööbli soetamiseks TTÜlt täiendavat rahasüsti ligikaudu 100 000 krooni ulatuses. Kuna rahaga on kõigil kitsas ja tegemist oleks erakorralise investeeringuga (mida saaks tegelikult katta läbi kooli sihtasutuse näiteks linnaosa reservfondist) siis Tallinna Haridusamet veel eelmise nädala seisuga kooli toetama ei kippunud.
Tõstatasin küsimuse Mustamäe halduskogus ja palusin, et halduskogu kutsuks linnaosa valitsust üles toetama kooli mistahes võimalikul moel. Olgu selleks siis raha eraldamine reservfondist (mis on iseenesest paras peavalu ja läheb lisaeelarvega kindlasti korralikult kärpimisele) või kooli toetamine läbirääkimistel Tallinna Haridusameti ja TTÜga. Halduskogu otsustas seekord teha linnaosa valitsusega ühise pöördumise TTÜ poole ning linnaosa vanem Kalle Mihkels lubas omalt poolt kooli toetada nii palju kui võimalik. Eks näeb, kas Arte Gümnaasiumi õpilastel seekord veab.
Tallinna Haridusameti juhataja on kusjuures Andres Pajula. Soovitan kõigil aktiivsetel lapsevanematel Arte Gümnaasiumist ja mujalt talle helistada numbril 6 404 590 või kirjutada aadressil andres.pajula@tallinnlv.ee ja küsida, et kas tõesti lastakse selline erakordne võimalus kooli mööblit uuendada lihtsalt käest. Vastutav abilinnapea on kusjuures, minu lemmikabilinnapea, Kaia Jäppinen. Temalegi võib kindlasti sama küsimusega helistada numbril 6 404 104 või kirjutada aadressil kaia.jappinen@tallinnlv.ee. Ma nii kuri inimene ei ole, et mobiilinumbreid jagada aga eks kui nad tabamatuks jäävad kellelegi, küsige.
Lisan siia ka Arte Gümnaasiumi sihtasutuse pöördumise mille kooli hoolekogu liikmena eelmisel nädalal läbi Mustamäe linnaosa halduskogu linnaosa valitsusele edasi andsin:
Mustamäe Linnaosa Valitsus
Arte Gümnaasiumi Hoolekogul Ja Sihtasutusel on hea meel tõdeda, et Arte Gümnaasium on tõsiselt igal aastal omatulude arvelt investeerinud õpikeskkonna kui õppevahendite kaasajastamisse.
Kool on omatulu arvelt suutnud osaliselt remontida ja vahetada välja mööbli ja tahvlid 26 õpperuumis. 28 aastat vanad lauad, toolid tahvlid on 16. ruumis. Eelnevatel aastatel on kooli eelarvest olnud võimalik uuendada igal õppeaastal 2 klassiruumi. Ühe klassiruumi mööbli komplekt läheb maksma umbes 36 000 lisaks veel sanitaarremont.
Lakitakse ja puhastatakse laudu igal aastal. Paraku ei seisa enam kinni kruvid ja laudade ning toolide ääred on nii kulunud, et lõhuvad riideid.
Selleks, et katta laudade vajadus oleks koolile vaja 230 lauda (poe hinnaga 391 000), toolid 2*230 (poe hinnaga 230 000.-), lisaks õpetajalauad ja tahvlid.
TTÜ pakkumine oleks suurepärane võimalus 230 lauda (hinnaga 115 000.-) ja toolid (hinnaga 92000.-). Seda enam, et ka transpordikulu oleks minimaalne kuna kool asub nii lähedal.
Oleksime ka siis väga rahul kui saaksime ainult lauad ja toolid.
Vanu tahvleid on püütud värvida. Kahjuks värv ei püsi peal üle aasta ja on küllalt kallis. Tahvlite pinnad on väga karedad, seetõttu tolmavad ja on väga raskelt puhastatavad. Väikestes klassides hingavad kriiditolmu sisse nii õpilased kui õpetajad. Riiete rikkumisest ei räägigi. Suurtes klassides on teksti lugemine koormav silmadele.
Seepärast pöördume Teie poole palvega aidata leida täiendavaid võimalusi Arte Gümnaasiumi õppevahendite täiustamiseks arvestades hetkel olemasolevat suurepärast pakkumist.
Lugupidamisega,
Tallinna ARTE Gümnaasiumi juures tegutsev
Tallinna 49. Keskkooli Sihtasutus
Irooniliseks teeb loo aga tõik, et Arte Gümnaasiumi õpilased kannavad juba mõnda aega koolivormi (jättes minu isikliku vastuseisu koolivormidele hetkeks kõrvale). Samal ajal ei saa kool aga tagada, et õpilased katkise mööbli otsas riideid lihtsalt ribadeks ei kärista.
Lisan siia ka paar pilti mõnest mööblitükist ühes 2009. aasta Tallinna koolis. Olen kindel, et Arte Gümnaasium ei ole tegelikult ainus kuhu linna investeeringud õigeks ajaks jõudnud ei ole.
