Eesti Päevalehes on täna huvitav lugu sellest, et kasiinod tahaksid rahapuuduse tõttu mängima lubada alates 18-eluaastast. No olgu. Teema läheb muidugi hooga kella külge sest ilmselt kommenteerijatele meeldib igal juhul.

Minu arvates on siin on kahe poolega mõistlik seisukoht ja emotsionaalne seisukoht.

Mõistlik seisukoht on see, et erinevaid piire tasub ühtlustada ning kõik piirid üle 18-eluaasta tunduvad reeglina üle pingutatud. Euroopas on vist hetkel samuti, ainult üksikutes riikides sama karmid piirangud kui Eestis. Meeldetuletuseks siis: Eesti 21, Rootsi 20, Belgia 21, Kreeka 23, Leedu 21. Ülejäänud riigid kasutavad 18-eluaasta piiri.

Teine pool mõistlikul seisukohal on seesama ka täna meedias viidatud uuring mis ütles, et just noored, sealhulgas tudengid ja alles tööjõuturule sisenenud, on kõige kergemini sõltuvusse sattuv sotsiaalne rühm. Juhul kui see vahe tõesti on märkimisväärne on tegemist probleemiga ning kui pole muid variante võivad piirangud olla põhjendatud.

Seda muude variantide osa mina eriti ei usuks sest Eesti läheb pidevalt käskude ja keeldude, mitte ennetuse, harimise, kasvatamise, teavituse teed – sest see viimane nõuab ju aega ja vahendeid.

Emotsionaalne seisukoht on see, et enamikule eestlastest käsud ja keelud meeldivad ning pikaajalisi meetmeid ei osata näha ega hinnata. Ilmselt saaks konservatiivsemad vanusepiiri alandamisest rääkides paraja kreepsu ning anonüümsed kommentaatorid pikalt pidutseda.

Lähtuvalt teadmisest, et Eesti ei ole võimeline ega huvitatud tegelema sisuliste tegevustega käskude ja keeldude asemel, ilmselt tõestatakse aasta teiseks pooleks taaskord uuringuga, et hasartmängusõltuvus on keskmisest levinum noorte seas, konkreetse vanusepiirangu langetamine on hetkel ette võetud valel põhjusel – teenusepakkujatel on sissetulekutega kitsas, tundub mulle küll, et vähemalt lähemal ajal on see üks vanusepiir, mida ei tasu näppida.

*Tegelikult on minu 18. sünnipäevast küll omajagu aega möödas, isegi kasiinosse juba lubatakse.