http://www.gerdtarand.eu

Kommentaarid: (3)

Keskpärane või erakordne? Kõik või mitte midagi?

Teema: mõte, Teised kirjutavad

Kirjutasin selle postituse juba üsna pikka aega tagasi. Tundub täna miskipärast väga asjakoha.e

by Michael Wade

  1. Püstita ebamäärane eesmärk
  2. Pane kokku oskamatu meeskond
  3. Ära mitte mingil juhul tutvu samalaadsete projektide varasema teostusega
  4. Väldi vahepealseid tähtaegasid
  5. Ära arvesta vajamineva ressursiga enne kui seda tõesti vaja on “nüüd ja kohe”
  6. Ole perfektsionist ja jäta parimat otsides hea kasutamata
  7. Delegeeri ja unusta kuni tähtaeg on homme
  8. Luba segajaid
  9. Kuluta suur osa ajast lisadele, mitte põhilisele
  10. Toetu inspiratsioonile, mitte kogemusele

 … jah, olgu. Igati mõistlik loetelu – kui sa tahad ellu viia täiesti keskpärast projekti ja selle õnnestumisest või ebaõnnestumisest sõltub sinu püsimine oma keskpärasel tasemel või siis sinu häving. Täiesti kindel on, et kõikide nende vigade vältimine aitab projekti õnnestumisele kaasa – samavõrra kindel on, et kõikide nende “vigade” välitimise tulemuseks on projekt ja tulemus, millest tagantjärele keegi ei räägi. Linnuke kirjas, aga mis edasi?

Keskpärase, aga õnnestunud, projekti saaks ka näiteks sedasi:

  1. Püstita kindel eesmärk, mille keegi teine juba kuskil püstitanud on
  2. Pane kokku meeskond, kes toetub varasemale kogemusele ja ei ole võimeline uusi ideid genereerima
  3. Kopeeri varasemaid samalaadseid projekte nii palju kui võimalik
  4. Ideede genereerimise ja müümise asemel keskendu tähtaegadele
  5. Määra projekti kasutada olev ressurss projekti alguses olematu paindlikkusega
  6. Kasuta ära esimene hea ja alati toiminud idee mis meelde tuleb
  7. Delegeeri aga ära lase inimestel oma tööd teha…
  8. …ole ise segajaks
  9. Keskendu põhilisele (sest see on ju lihtne), ära otsi võimalusi lisada midagi erilist
  10. Toetu kogemusele ja ära võta riske

Kui sul on aga võimalust ja sinu ellujäämine ei sõltu ühe projekti õnnestumisest või ebaõnnestumisest siis võib kohe pakkuda järgmised 10 võimalust. Ükski neist ei garanteeri edu – aga nad võivad seda teha.

  1. Püstita ebamäärane eesmärk: olla erakordne
  2. Pane kokku meeskond, kus kogemused ei tapa uuendusi või veel parem, pane kokku meeskond, mis kunagi ei ole midagi sarnast teinud
  3. Ignoreeri kõiki varasemaid samalaadseid projekte
  4. Jäta oma meeskonnale aega uute ideede genereerimiseks ilma painavate vahetähtaegadeta, kui vähegi võimalik, siis jäta vabaks ka lõpptähtaeg
  5. Ütle meeskonnale, et nad saavad kõik mida tarvis, tingimusel, et teevad midagi uut. Hoolitse selle eest, et sa ei valetaks
  6. Jäta kõrvale kõik ideed, mille kohta sa saad öelda, et “nendel see toimis”
  7. Kui delegeerid, siis delegeeri andekatele inimestele ja ära ahista ega piira neid tähtaegade ega pideva küsimusega “kas juba?”
  8. Luba segajaid mis viivad su meeskonna eemale juba proovitud mõtetest
  9. Otsi alati midagi erilist, põhilisega saavad kõik hakkama
  10. VÕTA RISKE!

… siinkohal on muidugi mitu võimalust. Sinu projekt kas hävib täielikult ja ilmselt tuleb sul uus tegevusvaldkond otsida või keskpärasena jätkata, sa kas oled uskumatult edukas ja sinust ja sinu projektist räägitakse – sa saad uusi kliente, fänne, kontakte, projekte või siis kolmanda võimalusena saad sa ikka hakkama täiesti igava ja keskpärase projektiga –  aga kas see pole tegelikult mitte sama kui esimene võimalus?

Kommentaarid: (3)

Alla 24…

Teema: mõte

23-by-rainbowrobot-at-deviantart
 
Masendus tuleb peale sedasi. Tegelikult mitte.
 
333- aastat enne Kristust oli Aleksander Suur 23- aastasena vallutanud suurema osa sellest maalapist mida me täna Türgiks nimetame. Legendi järgi olevat Aleksander samal aastal avanud legendaarse Gordioni sõlme mille oli sõlminud Früügia kuningas Gordias 100 aastat varem. Aleksandri lahendus oli lihtne. Ta raius sõlme mõõgaga lihtsalt pooleks. On sellel tähtsust, kuidas? Oraaklid olid varasemalt ennustanud, et sõlme avaja valitseb peagi üle terve Aasia.

Kommentaarid: (0)

Entusiasm ja selle vastand…

Teema: Uncategorized



… juhtub teil tihti, et on võimalus normaalse inimese moodi tegutseda üle pika aja ja teete suure entusiasmiga to-do listi ning asja valmis saades manate ette oma parima vägistatud kassi näo sest kõik tegevused peaksid olema juba minevikus?

Kommentaarid: (0)

On meil seda jama ikka tarvis?

Teema: Uncategorized

boardroom.jpg

Sa oled tüdinenud üksinda töötamisest ja vihkad otsuste langetamist. Lahendus on lihtne. Korralda mõni koosolek! Sul on siis hoobilt võimalus näha erinevaid inimesi, näidata tabeleid, skeeme, jooniseid, tunda ennast olulisena, kasutada pointerit, närida küpsiseid, oma kolleegidele muljet jätta, rahulikult enda ette põrnitseda kui teised oma aega täidavad, teha märkmeid mida sa kunagi ei loe jne.

Keegi ütles korra siin blogi kommentaarides, et ma tundun olevat koosolekuinimene. Juhatused, töörühmad, kohtumised aga ka seminarid ja konverentsid haaravad märkimisväärse osa minu ajast. Näiteks sellel nädalal on minu kalendris täpselt 10 koosolekut/kohtumist/esitlust, eelmisel nädalal oli neid 12. Neile lisaks veel mõned esinemised ja üritused. Päris jube number iseenesest.

Kui ma väga kriitiliselt neile otsa vaataks (mida ma ei tee) siis võiks öelda, et vältimatult vajalikke on selle nädala omade seas 3-4.

Tavaliselt olen mina aga see väike vastik putukas kes erinevate koosolekute puhul päevakorrale otsa vaadates kipub kisa tõstma. Näiteks ei ole normaalne segada aruandekoosolekuid/infokoosolekuid ühe patta otsustamiskoosolekutega, samuti ei ole tegelikult kõige efektiivsem ajakasutus segada näiteks kokku meeskonnakoosolekuid ja juhatuse koosolekuid.

Tegelikult peaks koosolekute puhul alati väga kriitiliselt vastama vähemalt järgmistele küsimustele:

Kas selle koosoleku pidamine annab mingit lisaväärtust? Äkki on näiteks võimalik päevakorda sattunud küsimusi otsustada/arutada jooksvalt või näiteks e-posti, Skype vmt vahendusel? Äkki oleks mõistlikum lihtsalt ise midagi ära otsustada? Olgu, koosolek annab lisaväärtust sinule aga kas ta annab lisaväärtust ka kõigile teistele osalejatele?

Kes on need inimesed kes sellel koosolekul osalema peavad? Kas näiteks juhatuse koosolekutel peaks kohal olema ülejäänud meeskonnaliikmed? Kas projektikoosolekul peaks olema projektiga vaid kaudselt seotud inimesed? Kas kõik osalejad toovad koosolekule kaasa midagi uut?

Kas tegemist on aruandekoosolekuga, arutelukoosolekuga, infokoosolekuga või on midagi ka reaalselt otsustada vaja? Aruandekoosolekud ja infokoosolekud on tavaliselt esimesed, mille reaalselt ära jätta võiks. Kas seda arutelu annaks äkki korraldada hoopis mõnes muus vormis? Kas otsuse langetamiseks on ilmtingimata tarvis inimesed ühe laua taha kokku ajada?

Kas päevakorras on ainult koosoleku iseloomuga (vt eelmine punkt) kokkusobivad teemad? Otsustuskoosolekul ei ole vaja näiteks ette kanda aruandeid mida on võimalik edastada eelnevalt või veel hullem, mis ei oma otsustatavate teemadega mingit seost. Infokoosolekutel ei ole alati õige aeg langetada otsuseid jne.

Kui palju aega võib koosolekule kulutada, et saavutatav tulemus kaaluks üles kasutatud aja? Planeeri minuteid. Alusta ja lõpeta plaanikohaselt.

Kuidas see koosolek eelmisest erineb?

Olgu, isegi kui kõik need küsimused hoolega läbi mõelda on vähemalt pooled koosolekud ikkagi täielik ajaraisk. Praktiline alternatiiv töötegemisele?

Korjasin jutuvada üles Seth’i juurest siit. Millised on sinu olulised tõed koosolekute korraldamisel?

Kommentaarid: (5)

Kuidas koosolekutel nimesid meelde jätta…

Teema: Uncategorized



Adam Gurno kirjutab oma veebipäevikus väikesest trikist, kuidas koosolekutel nimedega hakkama saada. Trikk on lihtne ja labane, kirjuta need üles.

Minul on nii erinevatel kohtumistel aga ka kõikvõimalikes muudes situatsioonides inimestega suhtlemisel üheks nõrgemaks küljeks justnimelt nimede meelde jätmine. Nii inimeste nimede kui ka kohanimede. Sellest viimasest pole hullu, kuigi vahel on raske mõningaid asju meenutada kui sa mäletad asja sisu aga seda, kus sa sellega tegelesid näiteks absoluutselt mitte. Inimeste puhul võib aga piinlikke olukordasid ikka ette tulla ning enda halba nimemälu olen pidanud ikka ja jälle vabandama. Kuna ma suhtlen üsna paljude erinevate inimestega siis ei tea ka kas nutta või naerda kui kellegiga tänaval kohtudes kohvikusse maha istume, tunnikese juttu räägime ja üksteisest lahku minnes ma endiselt vestluskaaslase nime ei tea. Nojah. See selleks.

Adam Gurno poolt soovitatud trikki kasutan mina ise olulisemate kohtumiste puhul pidevalt ja üsna edukalt. Sellise kaardi peale on inimeste juurde ka hea märkmeid teha, mis aitab hiljem seisukohad ja näod kokku viia.

Muudes olukordades aitab minul nägu ja nime kokku viia mobiiltelefoni mälus olevate kontaktide sirvimine, inimese nime kirjalikul kujul nähes või kuuldes, suudan selle ikka näo ja situatsiooniga kokku viia. Paraku, on see võimalus enamasti takkajärgi.

Switch to our mobile site

Close
Jälita mind ka Twitteris või Facebookis!