Tänasest Eesti Päevalehest saame lugeda kiskumisest Keskkonnaministeeriumi ja Mustamäe linnaosa valitsuse vahel.

Mustamäe ja Nõmme vahel laiuv Sütiste parkmets on lõppenud aasta detsembri algusest olnud linna ja riigi vahelise tüli allikas: Mustamäe linnaosa valitsus lõpetas Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal paiknevas piirkonnas heakorratööd, tuues põhjuseks rahapuuduse.

Igaks juhuks mainin ära, et otsus riigimaa hooldamine lõpetada võeti vastu enne tänase linnaosavanema ametisse määramist. Tegemist on mõistliku otsusega ning varem või hiljem oleks see tulnud igal juhul.

Rahapuudus tõepoolest on, Mustamäe heakorraeelarvet on aastaid kärbitud ning seda juba alguseks olnud väga ebanormaalselt madalalt tasemelt. Täna on reaalsus selline, et linnaosa vajaks tegelikult viis korda rohkem heakorravahendeid kui linn selleks eraldada suvatseb. Kusjuures, napilt õnnestus vältida olukorda kus 2010. aastal oleks seda raha kärbitud veelgi – 2,2 miljoni pealt 1,7 peale – õnneks säilitati eelmise aasta tase.

Ministeerium ajab aga sõna otseses mõttes lolli juttu. Illustreerida on seda lihtne Tamkivi enda sõnadega – tsiteerida võib näiteks keskkonnaministrit 13. aprillil 2009, Riigikogu istungil arupärimisele vastates:

Kehtiva õiguse kohaselt ei ole reformimata riigimaade hooldamise küsimused täielikult reguleeritud, küll on aga praktikas enim esile kerkinud kitsaskohtade lahendamiseks kehtestatud vastav regulatsioon.

Jäätmeseaduse § 128 lõike 5 kohaselt on seaduses sätestatud juhul reformimata riigimaal jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise korraldamise kohustus Keskkonnaametil. Samuti sätestab metsaseaduse § 81 lõige 3, et kui mets kasvab maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maal, korraldab metsa majandamist ja raadamist kuni maareformi seaduse alusel maa omandiõiguse ümbervormistamiseni Riigimetsa Majandamise Keskus.

Arvestades, et reformimata maa sisaldab nii tagastamisele, erastamisele kui ka munitsipaliseerimisele kuuluvat maad, ei pea riik võimalikuks ega põhjendatuks püsiva hoolduse korraldamist nimetatud maal.

Lihtne, eks ole.

Kui sama riigikogu istungi stenogrammi lugeda saame ühest küsimusest teada ka, et reaalsuses ei ole ministeerium selle töö tegemiseks eraldanud mingeid vahendeid. Kalev Kallo leidis tookord isegi, et minister on ühes varasemas samateemalises vastuses Riigikogu liikmeid tahtlikult eksitanud.

Ka Eesti Linnade Liit tegi näiteks 2010. aasta riigieelarve koostamise protsessi läbirääkimiste käigus ettepaneku näha 2010.a. riigieelarves Keskkonnaministeeriumi real ette vahendid reformimata riigimaade hooldamise (saaste likvideerimine, linnakeskkonda tervendavate haljastute rajamine ja hooldamine reformimata riigimaadel) kulude katteks.

Loomulikult ei suvatsetud seda teha sest Keskkonnaministeeriumil on kama.

Riigikontroll ütles 2008. aastal Riigikogule esitatud kontrolliaruandes sedasi:

Reformimata maid ei hooldata ning sealsetel metsamaadel ei tehta vältimatuid metsamajanduslikke töid. Kuigi õigusaktidega on reformimata maade valitsemise kohustus riigil ning nende ülesannete täitmine on pandud üldjuhul maavanematele, ei ole aastate jooksul raha hoolduseks eraldatud. Seetõttu on reformimata maad ja neil asuvad metsad jäänud unarusse ning kujunenud ebaseaduslike prügiladustajate lemmikpaikadeks.

Keskkonnaminister vastas tookord eriti nõmeda vastusega:

Kuna reformimata maa sisaldab nii tagastamisele, erastamisele kui ka munitsipaliseerimisele kuuluvat maad, siis püsiva hoolduse korraldamine pärsiks ministri hinnangul maareformi lõpuleviimise motivatsiooni.

Ehk siis juba üsna mitmel korral on sisuliselt selge, et heakorra tagamine on riigi ülesanne kuid minister ja ministeerium on lihtsalt otsustanud seda omadel põhjustel mitte teha.

Samas aruandes on asi kirjas ka veidi täpsemalt:

Riik peab valitsema maid, mis ta on jätnud või kavatseb jätta enda omandisse maareservina, samuti muid reformimata maid. Õigusaktidega kindlaks määratud juhtudel on maavanem reformimata riigimaa ajutine valitseja. Ka riigi maareservi taotletaval maal on maavanema volitused riigimaa ajutise valitsejana samad kui muul reformimata riigimaal. See on reguleeritud 26.01.2004. a jõustunud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 13 „Vabariigi Valitsuse 3.09.1996. a määruse nr 226 «Maa riigi omandisse jätmise korra kinnitamine» ja Vabariigi Valitsuse 05.06. 2001. a määruse nr 191 «Riigile kuuluva asja piiratud asjaõigusega koormamise kord» muutmine“.

Ka maade hooldamise küsimused ei ole reguleeritud. Auditeerimisel selgus, et maavanemal kui ajutisel valitsejal ei olegi õigust korraldada reformimata riigimaade hooldamist. Küll on aga reguleeritud, et kui reformimata maadele ladustatakse ebaseaduslikult prügi, siis on jäätmeseaduse kohaselt saaste likvideerimise korraldamise kohustus keskkonnateenistustel. Riigikontroll leiab, et ohtlikku saastet ei tekiks, kui maid korrapäraselt hooldatakse, s.o niidetakse ja koristatakse.

Paljud omavalitsused teevad riigimaadel oma kuludega nõutavad hooldustööd. Mõneti on see mõistetav, sest reformimata maade hoolduskuludes sisalduvad nende alade hoolduskulud, mis nagunii jäävad omavalitsuse omandisse: pargid, haljasalad, teed, tänavad.

Kokkuvõttes saab öelda, et riik ei ole reformimata maid heaperemehelikult hooldanud, kuna ükski riigiasutus ei pea seda enda kohuseks. Riik ei ole reformimata maade hooldamise tarbeks raha planeerinud. Kohalikud omavalitsused on osutanud riigimaade hooldusteenust riigile tasuta.

Ehk siis kokkuvõtlikult oleks riigil justkui kohustus heakorda ja hooldust tagada kuid veelkord, seda on otsustatud mitte teha. Tegemist on sulaselge idiootsusega.

Omamoodi huvitav ja täiesti eraldi küsimus on muidugi korduvalt mainitud munitsipaliseerimise teema. Huvitav kuidas Tallinnal tänase riigi-/linnavõimu kestel selles küsimuses ka läheb;)

Varem või hiljem võiksid omavalitsused selle tantsu lõpetamiseks pöörduda kohtute poole, kui mitte enne, siis Riigikohtus saaks asi ikka selgeks. Hetkel on sisuliselt tegemist õigusliku vaakumiga kus riik võib teha mida iganes tahab – tahan hooldan, tahan ei hoolda. Kui lõplik soov on reformimata riigimaa hooldamine lükata omavalitsuse kaela siis on riigil võimalus seda õiguslikult sedasi reguleerida. Teine variant on määrata reformimata riigimaade valitseja senisest selgemalt ning tagada omaniku kohustuste täitmine. Minupoolest tehku siis kasvõi haldusleping ja kompenseerigu omavalitsusele tehtud kulud.

Hetkel on asi üks ajuvaba kukepoks kus Keskkonnaministeerium on selgelt välja öelnud, et nemad ei taha ning kõik teised on seisukohal, et peaks ikka küll. Omavalitsus on aga sundolukorras – üldist pilti on tarvis hoida viisakana, keskkonda hoida ning kui inimesed läbi Sütiste parkmetsa jalutades peadpidi prügihunnikusse kukuvad kiruvad nad lõppkokkuvõttes enamasti ikka linna või linnaosa.