Ärkan mobiiltelefoni äratuskella peale üles. Lükkan selle 15 minutit edasi. Ärkan raadio äratuskella peale üles, lükkan selle 15 minutit edasi. Ärkan arvuti äratuskella peale üles, lükkan selle 15 minutit edasi. Ärkan uuesti mobiiltelefoni äratuskella peale üles… ok AITAB! Ma saan aru küll, et ma ärkama pean ja lohistan ennast vannituppa. Vaatan pool minutit äratundmatu näoga peeglisse ja tuvastan, et ma vihkan endiselt hommikuid. Ma ei diskrimineeri neist ühtegi, vihkan eranditult kõiki hommikuid. Teel vannitoast tagasi, kõik need vaevalised paar meetrit, peatun esikupeegli ees ja mõtlen korra ühele uurimusele mis väidab, et mida rohkem aega ma hommikuti peegli ees veedan, seda rohkem raha ma sellel päeval teenin. Olgu, minu teenistust see sellel päeval ei muuda aga vähemalt on habe aetud. Loota ju võib.
Tegelikult aga ei ärata mitte miski nii hästi kui kell 8 hommikul kalendris ootav hambaarsti aeg. Ning mul on hea hambaarst.
Selle peale, et hommikuse äratuse eest naise käest piki päid ja jalgu saan, mõtlen alles õhtul kodu poole jalutades.
