
Mitu inimest on küsinud, mida ma sellest DASA värgist ja üldiselt erakondade rahastamisest arvan. Infopartisani tänane postitus annab ka ajendit veidi pikemalt vastata.
Esiteks sellest samast Osalusveebi ettepanekust mis oleks ette näinud 10 eurot igale erakonnale iga Riigikogu valimisel saadud hääle eest. 10 eurot arvuna ei olegi niivõrd oluline, minu poolest olgu 15, 20 või 25 – olen ennast sellega piisavalt ebapopulaarseks teinud ja jään seisukohale, et demokraatia on Eestis alarahastatud, peamiselt just seetõttu, et selle rahastamine on ebapopulaarne – meile meeldib demokraatlik ja vaba ühiskond, meeldiks kvaliteetne ja tegus Riigikogu, kuid hea meelega ei maksaks enamus selle eest sentigi.
Olgu aga seega avalikult ja lõplikult välja öeldud, et toetan erakondade riigieelarvest rahastamise muutmist, sh. sedasi, et toetuse saajate ringi kaasataks kõik Riigikogu valimisel enda nimekirjaga osalenud erakonnad. Toetuse proportsioonide määramise osas võib veel arutada, kas leiutada mingeid valemeid või teha tõesti lihtsamalt – 1 hääl = teatud summa.
Olenemata sellest, kas eelnevat muuta või mitte muuta, tuleb muuta avaliku kontrolli osatähtsust erakondade rahastamise üle. Eranditult peaks erakonnad igakuiselt veebis avaldama selle, kuidas täpselt toetust kasutatud on, sh. koos kõigi kuludokumentidega – vastava, kõigile ühise, platvormi peab välja töötama riik. Oluline on see, et ma ei taha sellega öelda, et keegi peaks ette ütlema mida toetusrahaga teha, ainult seda, et selle kasutamine peab olema 100% läbipaistev.
Kogu selle rahastamise teema kontekstis on minu jaoks alati olnud eraldi küsimuseks nn. kohalike erakondade toetamine. Eestis neid küll väga ei ole aga võiks olla. Miks ei võiks näiteks toetada erakondade tegevust, mille eesmärgiks olekski mõne konkreetse omavalitsuse või piirkonna poliitilises elus osalemine – Eesti väiksuse tõttu saab neid tekkida vaid paaris suuremas omavalituses või siis just piirkonniti, kuid ideena oleks see täiesti mõeldav – erakonna võiks kokku panna inimestest kellele “suur poliitika” huvi ei pakugi aga kohalikumad küsimused on olulised. Kindlasti suurendaks see KOV valimistel sisuliste küsimuste arutelu, kuid võiks rohkem aktiveerida ka kohalikke inimesi. Ideaalis võiks olla olemas võimalus ka selliste erakondade loomiseks ja toetamiseks.
Nüüd aga need ajuvabad DASA’d e. demokraatia arendamise sihtasutused e. juhtivate parteide soovist/vajadusest täiendavate organisatsioonide ja rahastusallikate järele. Kindlasti mängib siin lisaks riigikassale rolli ka see, et erinevalt erakondadest võivad sihtasutusi kindlasti toetada ka ettevõtted.
Ühelt poolt on väga OK, kui erakonnad loovad eraldi organisatsiooni koolitus, arendus, vms. tegevuseks, kuid nende jaoks eraldi toetusmeetme loomine ei ole OK. Kui eesmärgiks on tõesti “demokraatiat arendada”, siis oluliselt mõistetavam oleks selle jaoks eraldi riigieelarvest rahastatava toetusfondi loomine, mille toetusele saaks võrdselt kandideerida kõik kellel selleks soovi – otsustajate ring võiks koosneda nii erakondade kui erakonnaväliste esindusorganisatsioonide esindajatest. Mingis kontekstis on DASA’de raames räägitud ka “demokraatia ekspordist” e. arengukoostöö toetamisest – selle jaoks on meil teised organisatsioonid ja toetusmeetmed (kust võib samuti toetust taotleda) mis on päris korralikult alarahastatud. Täna planeeritav ei oma igal juhul mingit loogikat ega põhjendatud eesmärki, võimalik, et asi on minus.
Kogu tõe huvides pean esile tooma selle, et a) ei poolda valimiskulude piiramist; b) ei poolda ettevõtete keeldu erakondade/poliitikute rahastamisele – seda viimast mh. ka seetõttu, et kes ikka toetada soovib, leiab selleks alati ka võimaluse ning reaalselt rakendatavaid reegleid pole mõtet hoida, samuti ei näe sellel ka sisulist mõtet – lisaks valijatele on ka ettevõtetel poliitilised huvid, eesmärgid ja põhimõtted, mina ei näe põhjust, miks ei võiks neil võimaldada neid avalikult näidata.
Sedasi siis seekord – võta, jäta või vaidle vastu.
11-jaan-2012
17-veebr-2011

Hommikul esimese asjana leidsin postkastist teate küsimusega, et kas ma juba kuulsin, et Helenius ostis erakonna. Uudiseid lugedes jõudis asi lõpuks kohale.
Ei usu, et IRL täies koosseisus ostetav on, kuid Heleniuse veendumus ja toetus erakonnale on tegelikult muljetavaldav – tulevikus võiks aina rohkem jõukaid inimesi oma maailmavaate selgelt defineerida ning seda vastavalt toetada, selle asemel, et poetada soosingu leidmiseks “demokraatia toetamise” sildi all palukesi siia ja sinna.
Jõudu!
14-veebr-2011
![stock.xchng---Vote-2-(stock-photo-by-woodsy)-[id-782736]](http://www.gerdtarand.eu/wp-content/uploads/stock.xchng-Vote-2-stock-photo-by-woodsy-id-782736.jpg)
Riigikogu teabekeskuse palvel vahendan taaskord kutset väärt üritusele.
Poliitikud vestlusringis: põlvkondade vahetus Eesti poliitikas
17. veebruaril kell 14.00 toimub Riigikogu teabekeskuses järjekordne demokraatia töötuba, kus arutatakse Riigikogu fraktsioonide esindajatega põlvkondade vahetuse üle poliitikas.
Kuna peatselt toimuvate valimiste eel on näha mitmest Riigikogu koosseisust tuntud poliitikute taandumist ning muutused on aset leidnud ka erakondade siseselt, siis seekordses demokraatia töötoas räägitaksegi võimalikust uue põlvkonna pealetulekust poliitikas.
Vastuseid otsitakse muuhulgas järgmistele küsimustele:
• Mida tähendab põlvkonnavahetus poliitikas, mida me selle all mõtleme?
• Kas Eesti ühiskond ja erakonnad ise on valmis uue põlvkonna pealetulekuks? Kas see on vajalik?
• Mis rolli mängivad poliitika uuenemisel erakondade noortekogud?
• Kas senistest juhtidest nooremad poliitikud toovad kaasa põlvkonnavahetuse, kui kogu nende senine töökogemus on seotud erakonnaga ja nad on senistelt juhtidelt õppinud nii võtted kui mõtteviisi?
• Mida võiks põlvkonnavahetus poliitikas kaasa tuua?
Vestlusringis osalevad Silver Meikar Reformierakonnast, Mart Nutt Isamaa ja Res Publica Liidust, keskerakondlane Ain Seppik, Mart Jüssi Eestimaa Roheliste Erakonnast ja sotsiaaldemokraat Eiki Nestor.
Vestlust juhib ajakirjanik Ainar Ruussaar ning kommenteerib poliitikaekspert Agu Uudelepp.
Üritus kestab orienteeruvalt 2,5 tundi ning on osalejatele tasuta.
Osalemissoovist palutakse teada anda 15. veebruariks meiliaadressil anna.penne@riigikogu.ee või telefonil 631 6300.
21-juuli-2009

Arvata oli, et eilsele Kanguri magistritöö kajastamisele järgneb veel samal nädalal mitu arvamust sellel teemal, et kuidas ikka süsteemi muutma peaks ja võiks. Postimehe veebis pakutakse Eestile nii nelja- kui kahte erakonda.
Põhimõtteliselt on mõlemad bullshit.
Erakondade loomulik ühinemine, jagunemine, surm ja sünd on väga tervitatav ja osa poliitilisest argipäevast. Selle kunstlik tagantsurumine selle nimel, et “oleks lihtsam kompromisse leida” oleks aga kergelt ebanormaalne. Seda nii kahe, nelja või saja erakonna puhul.
Kahe erakonna puhul oleks muidugi valitsemine oluliselt lihtsam, ent piirata inimeste valikuid seetõttu, et erakonnad lasevad võidu üksteise liivakasti ning koos mängimast keelduvad ei ole mõistlik. Kui tänased tipud ei suuda või isegi soovi leida igapäevaseid võimalusi, koostöövorme ja lahendusi koalitsioon-opositsioon teljel või erakond-erakond teljel, siis tuleb neil lihtsalt kohvrid kokku pakkida ja kuskile vaiksemasse nurka jalust ära ronida. Mitte soiguda, et raske on.
Kübarsepp üritas argumenteerida ka vajadusega uue põlvkonna järele. Tõsi, vajadus on. Kuid riigile või erakonnale ei saa kunagi kasulikult mõjuda põlvkondade järsk, kompromisside ning järjepidevuseta vahetus. Uus põlvkond peab peale kasvama paralleelselt eelmistega. Ühelt poolt õppima ja arenema, teiselt poolt õpetama ja arendama. Mingisugune põlvkondadevahelisele konfliktile mängimine on sama totakas kui mõte kaheparteilisest Eestist.
Mis aga puutub erakondade võimesse asju mõjutada, siis täna võib neid mõjutajaid tõesti vähe olla. Olukord oleks aga hoopis teistsugune kui uued või vanad väiksemad erakonnad RKsse mahuks. Usun, et paljud otsused oleksid läbimõeldumad, laiemaid huve arvestavad ja vast isegi kokkuvõttes mõistlikumad kui täna oleks RKs hoopis rohkem erinevaid erakondasid, mitte vähem. Ilmselt ka aeglasem ja töömahukam aga asi oleks seda väärt. Oma peaga, mitte pimesi erakonna käske täitvad, rahvaesindajad tuleksid muidugi samuti kasuks.
20-juuli-2009

Parteid võivad mõne seisukoha kohaselt olla surnud kui kodanike vahendajad, ilmselt hetkeseisus ka on, kuid kindlasti pole parteid surnud parteidena.
Alo Lõhmus kajastab täna Postimehe võrguväljaandes Riho Kanguri magistritööd ning järeldab, et ehkki erakonnad püüavad vanadest aatelistest aegadest pärinevat illusiooni visalt elus hoida, on parteidest tegelikult saanud kõigest argised elatusallikad kitsale kutseliste poliitikute grupile.
Kanguri magistritöö võiks ilmselt paljudele mõtlemisainet anda kuid vaevalt, et ta seda ka reaalselt teeb.
Parteide lõa otsas tammuvad parlamendifraktsioonid on praegu aga muutunud parteijuhatuste kummitempliteks ning vormistavad kuulekalt kõik valitsusest saabunud ja varem parteide tagatubades kokku lepitud eelnõud. Tegelik võim riigis on läinud rahvaesinduselt üle parteide juhatustele ja parteibürokraatiale, kes pole selleks saanud mingit mandaati.
Karm, kuid ilmselt tõsi. Kui keegi pikemalt lugeda soovib, siis riputan siia ka faili Riho Kanguri magistritöö endaga:
|
Juhatuse ja parlamendifraktsiooni võimutasakaal Eesti erakondades 1997-2007. Riho Kangur. |







