Minu viimane cosmo postitus sai veidi tagasisidet. Nimelt sai asjast kuidagi mingusugune minu diagnoosiüritus. Sirje leidis lihtsalt, et ma peaks midagi oma enesehinnanguga ette võtma, tal on õigus, peaks. Samas, palju muid asju peaks samuti.
Verner aga võttis kohe vaevaks asja sügavuti analüüsida ja diagnoosis mul midagi mille tema on nimetanud Raskolnikovi kompleksiks. Midagi hoopis vastupidist Sirje ja mõne erialainimese arvamusele. Põnevust kui palju. Samas enamasti ei lõppe vajalikku lähtematerjali mitteomavate, või siis ühekülgset ja erapoolikut omavate, inimeste arvamusekujundused samas reaalsuses kust nad alguse saavad.
Toon Verneri kommentaari siin igaks juhuks eraldi esile veelkord:
Noh, alustuseks võib öelda, et see sinu uskmatus, et sa võiksid metsapoole olla, näitab küllalt hästi, et sa sinnapoole oled. ma ei viitsi väga pikalt kirjutada. ühesõnaga. sa oled üsna intelligentne, mitte liiga, aga üle keskmise. samas sa ise pead ennast metsikult intelligentseks. teiseks. sa oled endale võtnud pähe, et sa oled juht ja seda vanuses, kus inimesed alles hakkavad uduseid vihjeid saama selle kohta milleks nad võimelised on. sina aga uurid juhiõpikuid ja enda arust ka juhid vist midagi. ent mida? kolmandaks. sa pead suuremat osa ennast ümbritsevaid inimesi alaväärseteks. mis kriteeriumitest sa lähtud seejuures, jääb arusaamatuks. sa nõuad teistelt, et nad vastaksid sinu ideaalsele (alluva?) mudelile ja kui nad ei vasta, nagu nad enamasti ei tee, siis sa liigitad nad jobude hulka. neljandaks. sa oled kellegi, tõenäoliselt ema poolt varasemas nooruses ära hellitatud sellega, et sinu sõna on kõige tähtsam. täiskasvanute maailmas ent on vaja inimestega läbi rääkida ja sinu sõna ei ole praktiliselt kunagi kõige tähtsam. sellega sa pole siiani õppinud leppima. viiendaks. kui sa tahad et sind armastataks, siis ole inimeste vastu hea. kui sa tahad et sind ei sallitaks, siis käitu nendega halvasti. mul on tunne, et sina pole sellest aru saanud ja loodad armastust ka siis kui inimesi halvasti kohtled. ja last (but not least), su naeratus on üleolevavõitu. nagu sa aru saad puudutavad enamus punkte tegelikult üht ja sama teemat. Ma nimetan seda Raskolnikovi kompleksiks. Iseenesest meeldiv ja tark inimene loob endast mõttes üliinimese ja arvab et maailm peab põlvili olema ta ees. Paraku lõpeb see seal kus ta lõppes. Ja nüüd kokkuvõte. Tule välja oma maailmavalitsemisillusioonidest ja võta ümbritsevaid inimesi sellistena nagu nad on, suhtu hästi saamatutesse ja rumalatesse ja ära ole ilmaasjata jäme nende vastu. Ära naerata enne kui sa oled endalt ära harjutanud küljest üleoleva muige. Nalja tee vaid endast tugevamate üle. Ja lõpuks. Õpi NÄGEMA inimesi. Esialgu piisab sellest
Üsna julge diagnoos inimeselt, kelle minuga kokku puututud aeg piirdub kokku arvutatult healjuhul tunni-paariga. Aga see selleks. Sisust. Pean ennast metsikult intelligentseks? Tegelikult mitte, piirdun parem arvamusega, et mis erinevate joonte tõmbamisse puutub, siis saan vahel hakkama küll, kui tarvis. Vahel ei saa ka. Juhiõpikuid loen ikka aegajalt. Turunduse ja õiguse omi ka. Üsna paljusid teisi samuti. Ausalt, neist esimestest on kõige vähem abi olnud. Teooriast ilma praktikata on üldse väga vähe kasu. Hetkel, ausalt, ei juhi mitte kuskil mitte midagi. Lähiajal ei ole kavas ka sellisesse rolli sattuda. Mis kriteeriumitest ma lähtun kui inimese alaväärsete kasti paigutan (jah, mul on see kast kuskil olemas)? Üldiselt satuvad sinna inimesed, kes a) annavad liiga lihtsalt alla; b) teadlikult keelduvad õppimast ja edasi arenemast. Kõikidel ülejäänutel on veel lootust. Mis teha, mõnda keskkonda satub teatud sorti inimesi rohkem kui mõnda teise ja paratamatult seal, kus ühesugused ees, tuleb samasuguseid juurde. Nõiaring. Ideaalset mudelit mul ei ole kusjuures, õnneks, aga inimesi kes ennast lihtsalt “alluvaks” klassifitseerida lasevad, tegelikult väga ei kannata. Jobudeks ja mittejobudeks ei jaga. Minu jaotus on pigem skaalal, inimesed kes teevad vs inimesed kes on. Varasemas nooruses, hellitatud, sry, kohe kindlasti mitte. Tappa on ka omajagu saadud. Läbirääkimised on elustiil aga selleks on tarvis kedagi kes on huvitatud ja võimeline sinuga läbi rääkima. Ning ka läbirääkimistel võidab see, kelle argument või argumendi esitus on oponendi omast tugevam. Jah, olukorras kui sa oled veendunud, et sinul on õigus (mis sest, et ka oponent samas on veendunud) ongi tähtis, et sinu sõna jääks peale. Senikaua kuni keegi veenab sind vastupidises, ei saagu teist seisukohta olla. Kurb on muidugi kui oponent ei oska kasutada enamasti talle jäetavat taganemisruumi. Seejuures, kui oponeeriv arvamus on veenvamalt argumenteeritud kui minu oma, ei ole minul absoluutselt mitte mingit probleemi sellega kaasa minna. Mis puutub siin kontekstis armastuse vajadusse/lootusesse/ootusesse, siis kohe kindlasti ei oota põhjendamatut armastust ei siis kui inimesi halvasti kohtlen aga ekstraboonusena, ausalt, ei oota seda kindlasti ka mitte siis kui inimesi hästi kohelda, vahet pole kas põhjusega või põhjuseta. Elu on õpetanud vastupidist. Erinevad inimesed teevad asju erinevatel põhjustel ja enamasti pole sellel armastusega midagi pistmist. Ratsionaalsust võiks oluliselt rohkem olla. Mis nüüd puutub naeratusse, siis vabandust, ma üritan vähem naeratada. Raskolnikovist ka. Raskolnikovil oli Napoleoni kompleks, millest tuleneb ilmselt mõttekäik, et tema on ajaloo suurkuju, domineeriv teiste üle ning suurkujudel on lubatud reegleid rikkuda ja vajadusel ka muuta. Miks ei või suurkuju tavalist matsi auku ajada kui enda seisukohast vaadates teeb ta sellega ühiskonnale hoopis teene? jne. Mina võin küll suurkuju staatusest unistada ent ei loo mingeid illusioone nagu see oleks kindel, juba saavutatud või lähitulevikus. Mul on küll krooniline tähelepanuvajadus, ent kui tähelepanu on saavutatud, siis ma südamest jälestan seda. Kõikvõimalike reeglite ja tavade juures, aga paneb Verner sedavõrd võssa, et sealt ei leia teda ka parim võsareporter. Minu ebapopulaarsuse suur osa tulebki seisukohast, et reeglid on reeglid ja need on täitmiseks kõigile, ka minule endale. Keskkond milles ma viimased poolteist aastat veetnud olen aga on veendunud vastupidises, reeglid on olemas aga neid on alati enda huvides võimalik ignoreerida. Vahet pole siin kusjuures, kas rääkida näiteks noorteorganisatsioonist või erakonnast. Ebapopulaarsus selles osas on elustiil, paratamatus, ei kurda.
Mis puutub tehtud kokkuvõttesse, siis üldiselt võiks seda soovitada kellele iganes. Nõuanne ju iseenesest hea. Välja arvatud see naeratamise osa. Aga eks ma naeratan siis vähem. Enne ei olegi keegi kurtma tulnud, et ma seda liiga tihti tegema juhtun. Ümbritsevaid inimesi võtangi sellistena nagu and on, paraku ei ole nad ise tihtipeale rahul sellega, et neid sellistena võetakse. Maailmavalitsemisillusioone eriti ei oma, vahel näen unes muidugi kahtlaseid asju aga need ei lõpe kunagi positiivselt. Küll aga omab mingi hulk inimesi illusioone, et mina oman illusioone. Samuti omab mingi hulk inimesi illusioone, et mina oman kogu infot, kontrolli ja muid väärisasju. No ei oma, täpselt niipalju tean kui inimestega räägin ja täpselt niipalju kontrollin kuipalju inimesed vabatahtlikult minu seisukohtadega arvestavad – puuduvad igasugused võimalused mingisuguste sunnimehhanismide rakendamiseks. Pole kunagi olnudki. Aga see selleks. Nalja tee vaid endast tugevamate üle? Teen, nende üle ka. Samas, nõrgemaid ka ei karda ja enamasti loodan, et nemad ei karda mind.
Sedasi siis seekord. Üldiselt, aga on muidugi igasugune diagnoosikatse tervitatav, aitäh! Ma austan Sinu arvamust aga mul on enda oma… minu psühhiaater kusjuures on ka austet kommenteerijast erineval arvamusel.
Sai segane tekst, ajan magamatuse kaela.
