Mitu inimest on küsinud, mida ma sellest DASA värgist ja üldiselt erakondade rahastamisest arvan. Infopartisani tänane postitus annab ka ajendit veidi pikemalt vastata.
Esiteks sellest samast Osalusveebi ettepanekust mis oleks ette näinud 10 eurot igale erakonnale iga Riigikogu valimisel saadud hääle eest. 10 eurot arvuna ei olegi niivõrd oluline, minu poolest olgu 15, 20 või 25 – olen ennast sellega piisavalt ebapopulaarseks teinud ja jään seisukohale, et demokraatia on Eestis alarahastatud, peamiselt just seetõttu, et selle rahastamine on ebapopulaarne – meile meeldib demokraatlik ja vaba ühiskond, meeldiks kvaliteetne ja tegus Riigikogu, kuid hea meelega ei maksaks enamus selle eest sentigi.
Olgu aga seega avalikult ja lõplikult välja öeldud, et toetan erakondade riigieelarvest rahastamise muutmist, sh. sedasi, et toetuse saajate ringi kaasataks kõik Riigikogu valimisel enda nimekirjaga osalenud erakonnad. Toetuse proportsioonide määramise osas võib veel arutada, kas leiutada mingeid valemeid või teha tõesti lihtsamalt – 1 hääl = teatud summa.
Olenemata sellest, kas eelnevat muuta või mitte muuta, tuleb muuta avaliku kontrolli osatähtsust erakondade rahastamise üle. Eranditult peaks erakonnad igakuiselt veebis avaldama selle, kuidas täpselt toetust kasutatud on, sh. koos kõigi kuludokumentidega – vastava, kõigile ühise, platvormi peab välja töötama riik. Oluline on see, et ma ei taha sellega öelda, et keegi peaks ette ütlema mida toetusrahaga teha, ainult seda, et selle kasutamine peab olema 100% läbipaistev.
Kogu selle rahastamise teema kontekstis on minu jaoks alati olnud eraldi küsimuseks nn. kohalike erakondade toetamine. Eestis neid küll väga ei ole aga võiks olla. Miks ei võiks näiteks toetada erakondade tegevust, mille eesmärgiks olekski mõne konkreetse omavalitsuse või piirkonna poliitilises elus osalemine – Eesti väiksuse tõttu saab neid tekkida vaid paaris suuremas omavalituses või siis just piirkonniti, kuid ideena oleks see täiesti mõeldav – erakonna võiks kokku panna inimestest kellele “suur poliitika” huvi ei pakugi aga kohalikumad küsimused on olulised. Kindlasti suurendaks see KOV valimistel sisuliste küsimuste arutelu, kuid võiks rohkem aktiveerida ka kohalikke inimesi. Ideaalis võiks olla olemas võimalus ka selliste erakondade loomiseks ja toetamiseks.
Nüüd aga need ajuvabad DASA’d e. demokraatia arendamise sihtasutused e. juhtivate parteide soovist/vajadusest täiendavate organisatsioonide ja rahastusallikate järele. Kindlasti mängib siin lisaks riigikassale rolli ka see, et erinevalt erakondadest võivad sihtasutusi kindlasti toetada ka ettevõtted.
Ühelt poolt on väga OK, kui erakonnad loovad eraldi organisatsiooni koolitus, arendus, vms. tegevuseks, kuid nende jaoks eraldi toetusmeetme loomine ei ole OK. Kui eesmärgiks on tõesti “demokraatiat arendada”, siis oluliselt mõistetavam oleks selle jaoks eraldi riigieelarvest rahastatava toetusfondi loomine, mille toetusele saaks võrdselt kandideerida kõik kellel selleks soovi – otsustajate ring võiks koosneda nii erakondade kui erakonnaväliste esindusorganisatsioonide esindajatest. Mingis kontekstis on DASA’de raames räägitud ka “demokraatia ekspordist” e. arengukoostöö toetamisest – selle jaoks on meil teised organisatsioonid ja toetusmeetmed (kust võib samuti toetust taotleda) mis on päris korralikult alarahastatud. Täna planeeritav ei oma igal juhul mingit loogikat ega põhjendatud eesmärki, võimalik, et asi on minus.
Kogu tõe huvides pean esile tooma selle, et a) ei poolda valimiskulude piiramist; b) ei poolda ettevõtete keeldu erakondade/poliitikute rahastamisele – seda viimast mh. ka seetõttu, et kes ikka toetada soovib, leiab selleks alati ka võimaluse ning reaalselt rakendatavaid reegleid pole mõtet hoida, samuti ei näe sellel ka sisulist mõtet – lisaks valijatele on ka ettevõtetel poliitilised huvid, eesmärgid ja põhimõtted, mina ei näe põhjust, miks ei võiks neil võimaldada neid avalikult näidata.
Sedasi siis seekord – võta, jäta või vaidle vastu.
11-jaan-2012
12-juuni-2010
Soome justiitsministeeriumi töörühm sai hiljuti valmis raporti valimisea langetamise materjali ja seisukohtade kohta. Sellega seoses on teema hetkeks aktuaalne ka Eesti pressis – Postimehe gallup küsib täna näiteks sellel teemal enda lugejate arvamusi.
Soomes aga võetakse ilmselt selge suund valimisea langetamise suunas ning tänane justiitsminister Tuija Brax (rohelised) on seadnud eesmärgiks valimisiga 16-eluaasta peale tuua hiljemalt 2016. aastal toimuvateks kohalike omavalitsuste valimisteks. Väikene tõenäosus veel on, et kiirustatakse ja jõutakse vajalikud muudatused teha ka juba 2012. aasta valimisteks kuid eriti ei usu.
Sellega seoses on hea korra otsa vaadata Soome noorte varasematele seisukohtadele ja poliitilistele eelistustele – eks mõne erakonna jaoks saavad need numbrid oluliseks taustaks toetuse kaalumisel.
Noorte seas läbi viidud varivalimiste tulemused on selleks üks hea võimalus.
Kui Eestis viidi varivalimised 2009. aasta kohalike valimiste eel esimest korda läbi ning seda üsna tagasihoidlikult ja läbikukkunult, siis Soomes on neid korraldatud juba aastaid ja väga edukalt. 2003. aasta parlamendi valimiste eel osales 14-17 aastaste varivalimistel 48 000 noort (52,5% osavõtt) ning 2007. aastal 13-17 aastaste seas läbi viidud varivalimistel osales 40 750 noort.
Üldised trendid noorte seas erilist mässumeelsust, erinevust nö päris valimistulemustest ei näita kuid mõned erisused siiski on.
Sotsiaaldemokraatide toetus jäi mõlemal korral tegelikest valimistest kaks korda väiksemaks – Soome sotsidel oli ilmselt üsna sarnane mure Eesti omadega – väsinud juhid, igav üldine imago ning üldine loobumine noorte sihtgrupist. 2011. valimistel on olukord sealmail ilmselt veidi erinev kuna nii uus esimees Jutta Urpilainen kui ka peasekretäriks valitud Mikael Jungner tunduvad esmapilgul oluliselt noortemeelsemad kui eelmised tipud. Samuti on poliitiliste sõnumite osas noortele mõeldud – kui Eestis ei suvatse näiteks noorte tööpuudusest eriti keegi rääkida, siis Urpilainen on juba jõuliselt ja kõlavalt välja öelnud, et noorte tööpuuduse osas peab valitsema nulltolerants. Sotsiaaldemokraadid tunnetavad ilmselt enda ebapopulaarsust Soome noorte seas üsna selgelt ning on seega võtnud seisukoha valimisea langetamise vastu – usun, et kohe kui see toetus tõusma hakkab võtavad sealsed sotsid toetava seisukoha.
Roheliste toetus on noorte seas jällegi olnud stabiilselt kõrgem kui üldiselt. Peamiseks põhjuseks ilmselt nende seisukohtade sobivus eelkõige noorematele, uuenduslikematele valijatele. Samuti on varivalimistel kindlasti sinna liikunud ka osa sotside öko-sotsiaalsematest (erinevalt Eesti parempoolsetest rohelistest on Soome omad rohkem vasakul) noorematest tuleviku-valijatest. Perussuomalaiset on samuti noorte seas märgatavalt populaarsemad kui üldiselt. Samuti oli noorte seas märgatavalt suurem toetus erinevatele väikeparteidele kuid see ei tähendanud ühtegi konkreetset erakonda vaid killustus paljude erinevate vahel.
Kuigi Eestis kipume vahel ütlema, et naised ei vali naisi ja noored ei vali noori, siis Soome varivalimised näitasid vähemalt viimase osas vastupidist. 2003. aastal oleksid noored valinud parlamenti 73 alla 30-aastast kandidaati ja 2007. aastal vastavalt 68. Tegelikult valiti 2003. aastal vaid kuus alla 30-aastast ja 2007. aastal vaid kaks.
16-apr-2010
Noorte osalus on oluline teema… kerge huumoriga pooleks kuid tegelikult üsna tõsiselt, järgnevad videod on olulised. Ühe noore aktivisti arvamus New Yorgi tänase linnapea kohta.
07-apr-2010
Kirjutasin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ajalehte loo valimisõiguse piirangute vähendamise kohta. Seal ilmus see veidi kärbitud kujul ning kõigil ilmselt polegi võimalik seda lugeda. Riputan täies pikkuses loo ka siia. Arvake midagi.
—
Enne järgmise Riigikogu valimist tõuseb valimisea langetamise teema tõenäoliselt üheks kuumemaks teemaks. Vähemalt Eesti Noorteühenduste Liit ja Noored Sotsiaaldemokraadid seisavad selle eest ilmselt jõuliselt. Valimisõiguse laiendamine kohalikel valimistel 16-17 aastastele oli ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimislubadus 2007. aasta valimiskampaanias.
Eestis ei oleks see esimene kord kui 16-17-aastased valimisõigust teostada saavad. Hiljuti 20. aastapäeva tähistanud Eesti Kongressi valimisel oli vanusepiir samuti seatud just 16-eluaasta juurde. Juba siis leiti, et tegelikult ollakse selleks valmis. Kui valimisiga langetada 2013. aasta kohalikeks valimisteks, puudutaks see otsus otseselt ligikaudu 25 000 noort.
Põhilised vastuargumendid on traditsioonilised. Noored on poliitiliselt ebaküpsed, valivad radikaalselt, neid ei huvita poliitika, nad ei tahagi valida ning kui tahavad on liiga mõjutatavad, valimisaktiivsus langeb jne. Umbes samu argumente on ajalooliselt ka varem kasutatud – eelmistel valimisea langetamistel ning naiste valimiskastide juurde lubamisel.
Levinuimad pooltargumendid on muidugi täpselt vastupidi. Tänased noored on võimelised vastutustundlikult käituma ning poliitilisi valikuid langetama, noored teevad otsuseid teadmiste, mitte hüüdlausete baasilt, noored ise tahavad aktiivselt osaleda.
Eesti kontekstis lisanduvad siia ritta veel mõned. Töötada võib teatud mahus juba päris varakult, kaitseväele kõlbad alates 16. eluaastast, süüvõimeliseks loetakse 14-aastaselt. Koolikohustus kestab küll 17. eluaastani ent suur osa noori lõpetab põhikooli ikka 16-aastaselt. Siin kukub ka formaalsel haridusel põhinev vastuargumentatsioon. 16-aastasele ütleme, et käi veel koolis aga põhiharidusega 25-aastane sobib valima? Makse ei maksa, kaasa ei räägi? 2006. aastal deklareeris Eestis sotsiaalmaksu 26% 16-17-aastastest. Lahtiste silmadega vaadates on selge, et tegelikult oli töötavaid noori selles vanuseklassis veelgi rohkem.
Iga argument väärib eraldi artiklit ja teadustööd milleks leheveergudel ruumi ei ole. Jätan seega siinkohal argumendid kõrvale ja vaatan otsa Euroopas tekkinud heale näitele. 2007. aastal otsustas Austria nimelt esimese Euroopa Liidu riigina langetada valimisea piiri 16-aastani. Kui meie siin räägime hetkel peamiselt kohalikest valimistest, siis Austrias kehtib uus vanusepiir nii kohalikel, regionaalsetel, riiklikel kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Seejuures on regioonidele jäetud veelgi laiemad võimalused – 16-elusaastast üles poole piiri nihutada ei tohi, kuid allapoole võib vanusepiiri tuua iga regioon vastavalt enda valikutele.
Valimisreformi tugevaimaks pooldajaks olid Austrias kusjuures justnimelt sotsiaaldemokraadid. Kiire otsus sündis küll osaliselt poliitilise kompromissina – paremerakonnad said omakorda võimalikuks muuta posti teel hääletamise kuid lõpptulemuse positiivsust see kindlasti ei vähenda.
Maailmamastaabis ei ole Austria käik ainulaadne. Kohalikelt või regionaalsetelt tasanditelt on näiteid palju. Riiklikul tasandil on valimisiga 16-eluaastat aga vähestes riikides, lisaks Austriale on selles eliitklubis Brasiilia, Nikaraagua ja Isle of Man.
Tänaseks on selge, et mitte ükski negatiivne ennustus ei läinud Austrias täide. 16-17-aastaste valimisaktiivsus oli kas sama või vaid veidi väiksem üldisest valimisaktiivsusest.
Valimiste järgsed uuringud näitasid, et noored olid rohkem huvitatud sisulistest kontseptsioonidest kui lihtsatest hüüdlausetest ja märksõnadest ning noored ei valinud enamuses radikaalsemalt kui vanemad vanusegrupid. Valimist nähti pigem õiguse kui kohustusena ning üldine seisukoht on, et noored ei olnud kampaaniates kindlasti rohkem mõjutatavad kui teised vanuserühmad. Samuti kasvas hüppeliselt noorte huvi poliitika vastu üldiselt terves 16-24 aastaste vanuserühmas – suuresti seetõttu, et mitmed noortele olulised teemad said programmides olulisema koha.
Esmakordsed valijad ei eelistanud Austrias märkimisväärselt rohkem paremparteisid kui teised vanusegrupid kuid toetus opositsioonierakondadele on olnud suurem kui koalitsioonierakondadele. Üle poole noortest positsioneeris ennast pigem keskele. Noorte toetus konkreetsetele erakondadele või erakondade rühmadele on ka märksa selgem kui teiste vanuserühmade oma. Tõsi, populaarseim oli konservatiivne OEVP, opositsioonierakonnad FPÖ ja rohelised järgnesid ning sotsiaaldemokraatlik SPÖ kes valimisea langetamist kõige tugevamalt toetas, näitas tulemusi alla keskmise.
Austria edulugu toetasid valimisreformiga käsikäes ellu viidud sammud. ÜRO laste õiguste konventsiooni põhimõtete sidumine põhiseadusesse, noorte- ja haridustoetuste harmoniseerimine riiklikul tasandil, kohustuslik nooremõju hindamine seaduste ja poliitikate kujundamisel, teiste noorte osalusmudelite jõuline arendamine, formaalhariduse mugandamine sedasi, et 15-aastaselt oleks kodanikuühiskonda ja poliitikat puudutav teadmine omandatud ja rakendatav. Erinevalt Eesti koolidest, Austria koolid ei karda poliitikat ning teemaga tegeletakse väga aktiivselt.
Jätan lõpetuseks õhku kõlama mõtte, et 16-17-aastaste valima lubamine ei ole tegelikult mitte neile tehtud suur ja lahke kingitus vaid esimene vastusamm ühiskonnas eksisteeriva demokraatia probleemi lahendamise teel. Probleemi, mille on tekitanud noorte eemalejätmine poliitikate kujundamisest ning mille tulemuseks (osaliselt, muidugi) on poliitilise võimu tõsine tasakaalustamatus vanuserühmade kaupa. Noori valijaid jääb aina vähemaks ning vanemaid valijaid tekib aina juurde.
2009. aasta kohalikel valimistel valituks osutunute keskmine vanus oli kusjuures 47.
30-nov-2009
Põmm… rusikaga näkku, ootamatult ja otse. Šveitslased suutsid eile vastu võtta täiesti uskumatuna tunduva otsuse. 57% riigist hääletas eilsel referendumil minarettide ehitamist keelava ettepaneku poolt. Minul kukkus suu ammuli lahti. Hirm, paranoiad ja võõraviha ei tunne ilmselt erilist piiri.
“If we give them a minaret, they’ll have us all wearing burqas,” said Julia Werner, a local housewife. “Before you know it, we’ll have sharia law and women being stoned to death in our streets. We won’t be Swiss any more.”
“This will cause major problems because during this campaign in the last two weeks different mosques were attacked, which we never experienced in 40 years in Switzerland.” Tamir Hadjipolu, Zurich’s Association of Muslim Organisations
Šveitsis on 7,5 miljonit elanikku, neist 400 000 moslemid. Selle 400 000 poolt oleks õige täna tänavatele tulla ja jääda sinna kuni sellise absurdse otsuse muutmiseni. Islamiriigid peaks vast oma saadikud tagasi kutsuma.
Mina ei kuulu ühegi religiooni pooldajate ega uskujate hulka kuid selline keelustav samm kõlab sõna otseses mõttes võikalt. Ilmselt ei ole ma lihtsalt võimeline aru saama, miks on lubatud ehitada kirikute kõrguvaid torne kuid mošee juurde minaretti mitte. Šveitsis on täna neli minaretti, neid uus seadusandlus mõjutama ei saa.
Radikaalsed feministid kusjuures toetasid eelnõud jõuliselt hoopis omadel põhjustel. Neid segas see, et minarett olevat meeste võimu sümbol.
Šveitsi otsedemokraatia on maailmas fantastiline nähtus. Igal süsteemil on aga omad head ja vead… rahvas on rääkinud.
Varem või hiljem lastakse midagi kusagil õhku…
