Silver Meikar, kes valimisea langetamist juba aastaid toetanud on, kirjutab enda blogis, et kirjutab Postimehes valimisea langetamisest. Ilmselt ei ole kellelegi üllatuseks, et temaga nõustun (minu selleteemalised kirjutised leiab siit) kuid ühes osas pean veidi pessimistlikum olema.
Nimelt selles osas, mis puudutab valimisaktiivsust.
Ei julgeks nimelt päris panustada, et valimisea langetamine hoobilt valimisaktiivsust tõstab – pigem esimesel paaril KOV valimisel ei tõstaks – noored ja süsteem (erakonnad, koolid, kodanikuühiskond) peavad enne veidi uue olukorraga kohanema. Esialgu jääb 16-17 aastaste valimisaktiivsus pigem keskmise kanti või veidi alla keskmise.
Noorte mõjust valimisaktiivsusele kirjutasin veidi ka veebruaris.
Kokkuvõte on see, et muutus oleks protsentides igal juhul väga väikene. Kui ükski 16-17 aastane valima ei läheks, langeks üldine aktiivsus vähem kui 2% jagu, kui kõik valima läheksid, kasvaks ligikaudu 1,2% jagu.
Veidi parem argument oleks see, et hääli tuleb igal juhul juurde ning hääletanute osakaal mittehääletanutega võrreldes kogu elanikkonna mõistes kasvaks – isegi kui hääletama läheks selge vähemus 16-17 aastastest noortest oleks tegemist suure võiduga.
Silver Meikar aga kirjutab seekord sedasi:
Kas ka 16-aastased valimiskastide juurde?
(artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Postimees)
Esmaspäevane Postimehe juhtkiri küsib, kas lapse eest lisahäälte andmine aitab kaasa Eesti rahva püsimajäämisele. Valimissüsteemi muutuse kohta tuleks pigem küsida, kas see aitab kaasa demokraatia arengule. Kindlasti teeks seda valimisea langetamine. Lisaks on kohalikel valimistel 16-aastaste hääletuskastide juurde lubamisel ka positiivne regionaal- ja hariduspoliitiline mõju.
Valimisea langetamiseks on muudetud põhiseadust Austrias, seda kaalutakse Soomes ja mitmes teises riigis. Valimisea teemat arutab Euroopa Parlament ning resolutsiooni koostatakse Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Eesti peaksime seda tegema mitte teiste soovituste, vaid ikka iseenda riigi pärast.
Kurdame sageli, et meil on vähe demokraatiat ja madal valimisaktiivsus, süüdistame selles halbu poliitikuid ja erakondi. Ihalus uute erakondade ja uue poliitika järgi on toonud küll lühiajaliselt edu projektiparteidele, kuid kokkuvõttes suurendanud poliitikas pettunute arvu ning vähendanud valimisaktiivsust. Valimisea langetamine ei ole nende murede lahendamise võluvits, kuid vähemalt samm õiges suunas.
Paljudes Eesti koolides esinemas käies olen kohanud kõikjal noori, kellel on palju häid ideid, kuidas kodulinn või –vald paremaks muuta. Paraku nende arvamus vaid valimisvõidule keskendunud kohalikele poliitikutele korda ei lähe. Keskkooli noortelt pole neil hääli loota.
Valimiste võitmiseks tuleb jalgpalliväljaku korrastamise asemel remontida kabel (ma ei soovi väita, et kabeli korrastamine oleks iseenesest halb), noortekeskuse ehitamise asemel suurendada vallaametnike arvu. Valimisea langetamine ei vähenda teiste vanusegruppide õigusi, kuid laiendab arutlusteemade ringi ning peegeldab paremini elanike soove.
Tavalises Eesti vallas või väikelinnas läheb tubli noor valima umbes veerandsaja aastaselt, kui sedagi. Enne valimisikka jõudmist jätkab ta õpinguid kutse- või kõrgkoolis mõnes suuremas linnas, vahel leiab sealt ka töö ning loob pere. Kodukandiga ei seo teda muud kui mälestus ilusast lapsepõlvest ja armsast vanematekodust.
Kui lubada noorel valida juba keskkoolis käies võib just tänu tema häälele võita valimisliit või erakond, mis näiteks koolistaadioni lubab korda teha. See tekitab noores märksa suuremat sidet oma kodukandiga ning soovi sinna pärast kõrgema hariduse omandamist tagasi pöörduda. Ühiselt paremaks muudetud kodukandis on rõõm elada, töötada ja pere luua.
Kindlasti suurendab valimisea langetamine ka valimisaktiivsust. Nii nagu head kombed saame lastetoast, õpime kodanikuks saamist just kooliajal. Keskkooli kodanikeõpetuse tunnis räägitakse küll, kui olulised on valimised, kuid valida ei ole võimalik. Juba keskkooli ajal valimistepisiku saamine nakatab meid kogu eluks.
Valimisea langetamise vastaste peamine argument on, et 16-aastased on liiga rumalad. Ma ei tea, milliste noortega nemad suhtlevad, kuid minu kogemus kinnitab vastupidist. Sageli väidavad samad isikud, et valimisiga tuleks hoopis tõsta, samuti oleks õige kehtestada ka maksimum vanuse piir (näiteks 70 aastat) või siis miinimum haridustase. Pean neid kõiki argumente ebademokraatlikeks.
Põhiseaduses on juba täna tehtud vanuselisi erisusi. Volikokku võib kandideerida alates 18., riigikogu 21. ja presidendiks 40. eluaastast. Millegi pärast ütleme, et kohalike asjade ajamine on jõukohane ka noorematele kodanikele ning sellest loogikast lähtudes peaksime kohalikel valimistel lubama osaleda ka 16-aastastel.
Kui 2003. aastal värske Riigikogu liikmena valimisea langetamise idee kohalikel valimistel välja käisin sain vähe toetavaid seisukohti kolleegidelt, veelgi vähem avalikkuses. Loodan, et tänaseks on meie ühiskond vähemalt nii kaugele arenenud, et selle idee üle sisuliselt arutada.
