See neetud 8,38 eurot maksumaksja kohta

Kui erakondadele riigieelarvest eraldatav summa jagada ühtlaselt kõigi 2011. aasta eest tulu deklareerinud isikute vahel, saame keskmiseks 8,38 eurot maksja kohta – pealtnäha tühine summa aga poole piletiraha (Draamateater küsib parteri eest 16 eurot) eest saab vahel teatrit rohkem kui teatris endas.

Kuna teema on (jälle) üleval, siis kordan veidi enda mõtteid ja lisan uusi.

Mõnes asjas olen ja jään oma vanade seisukohtade juurde – ei toeta valimiskulude piiramist või plakatite suuruste reguleerimist ja muid survemeetodeid mis justkui vahel esile tungivat suurushullustust piirata üritatakse. Leian, et erakondadele tehtud annetused ja liikmemaksud peaksid mõlemad olema täielikult avalikud ning juriidiliste isikute annetused peaksid olema lubatud. Sularaha kui sellist ei ole vaja kasutada ning sularahaannetused võib iseenesest keelata küll, samas sisuliselt ei muuda see midagi. Riigieelarvelist toetust peaks aga jagama kõigile valimistel osalenud erakondadele ja vastavalt nende poolt saadud häältele, mitte saavutatud kohtadele või valimiskünnisele tuginedes.

Üldiselt on demokraatia Eestis alarahastatud, peamiselt just seetõttu, et selle rahastamine on ebapopulaarne – meile meeldib demokraatlik ja vaba ühiskond, meeldiks kvaliteetne ja tegus Riigikogu, kuid hea meelega ei maksaks enamus selle eest sentigi. Nn maailmavaate arendamise sihtasutustel või milleks iganes nad ka nimetati, pole demokraatiaga aga muidugi mitte kõige vähimatki seost.

Viimast arutelu aga eriti USA vabariiklaste kongressi vaadates on tekkinud aga mõte, et kuigi sealne maksusüsteem ajab kohati hirmu nahka, on mõned pisiasjad mida võiks üle võtta küll, ka erakondade rahastamise osas.

Üheks selliseks on nn 3 dollari checkoff maksudeklaratsioonil ehk raha, mille maksumaksjad saavad kas lubada või mitte lubada maksta presidendivalimiste kampaaniafondi (PECF), kust see siis erakondadele ja kandidaatidele kampaania, kongresside jms rahastamiseks edasi makstakse.

Ühe linnukesega saad sa deklaratsiooni esitades otsustada, kas lubada enda raha teatud vaidlusalusel otstarbel kasutada või mitte, seejuures enda maksusummat vähendamata või suurendamata. Selle „avaliku raha“ vastuvõtmine on iga kandidaadi vaba valik ning näiteks Obama vs McCain puhul loobusid mõlemad kandidaadid kuna seda raha kasutades aktiveeruvad piirangud kampaanias kogutud annetuste mahule jpm. Näiteks kui kandidaat suudab valijatelt saada piisavalt palju annetusi, on vahel targem PECF rahast loobuda.

Ameerikas leidub erakondi sedasi otse toetavaid maksumaksjaid igal aastal ligi 33 miljonit – samas kui 1980 kaeti sedasi 95% kongresside kuludest, jätkus 2008. aastal vahendeid vaid 23% katteks ja kui Obama vs McCain poleks rahast loobunud, oleks PECF juba 2008. pankrotistunud – suuresti seetõttu, et 3 dollari summat pole juba väga pikalt suurendatud aga kulud on hüppeliselt kasvanud.

Midagi sarnast võiks ka Eestis kasutada – tahan, toetan, tahan, ei toeta. Vähemalt oleks inimestele antud võimalus skeemist välja lülituda ja enda maksuraha kasutamist veidigi juhtida. Igal aastal saaksime selle asemel, et „erakonnad jagavad iseendale“ lugeda, et „maksumaksja andis erakondadele“ stiilis lugusid, mis tekitavad kindlasti vähem paksu verd ja ei sunni iga kord ühte ja sama arutelu otsast peale alustama.

Erakondadel oleks kusjuures ka põhjust vähem lolluseid teha – maksumaksja saaks enda otsuse lisaks valimistele edaspidi ka iga-aastast tuludeklaratsiooni esitades teha.

Kindlasti ei kogutaks tänases olukorras sedasi sama suuri summasid kui suuremad erakonnad endale täna ise riigikassast jagavad, kuid midagi ikka ning maksumaksja meel oleks kohe oluliselt kergem. Üks lihtne küsimus tuludeklaratsioonile: „Kas olete nõus, et teie poolt tasutud tulumaksust kasutatakse 15 eurot erakondade rahastamiseks?“. Muidugi saaks ja peaks ka meil sellisele rahastamisele juurde pookima omajagu tingimusi, pigem küll mitte kogutavate annetuste ülempiire aga äkki hoopis liikmemaksudest ja annetustest kogutav alampiir %na saadavast toetusest, suuremad läbipaistvusreeglid jne?

Ning jah, muidugi, olenemata sellest, kas eelnevat muuta või mitte muuta, tuleb muuta avaliku kontrolli osatähtsust erakondade rahastamise üle, ka eile Postimehest läbi jooksnud riigikontrolöri ettepanekud on samm paremas suunas, aga leian endiselt, et eranditult peaks erakonnad igakuiselt veebis avaldama selle, kuidas täpselt toetust kasutatud on, sh. koos kõigi kuludokumentidega. Ma ei taha sellega öelda, et keegi peaks ette ütlema mida toetusrahaga teha, ainult seda, et selle kasutamine peab olema 100% läbipaistev, meelerahu mõttes.

Tervitustega neile, kes leidsid, et teema raames võiks ka veidi teistsuguseid ideid kaaluda.