Peitke oma lapsed ja noored!

Valimised. Jälle. Parteikontorites on seintele kleebitud juba uued kalendrid, need loevad halastamatult päevi peatselt saabuvate Euroopa Parlamendi valimisteni. Loen minagi, nägemaks kas noored ka seekord valimistest kõrvale jäävad.

2009. aasta eurovalimiste ajal valitsenud info ja asjakohaste teemade puudumine tähendas ju seda, et valimiskastide juurde jõudis vaid kolmandik euroopa noortest. Selle eest käis valimas vähemalt pool üle 55 aastastest.
Tulemuseks on ohtlikult madal tähelepanu noorte õigustele, vajadustele ja huvidele.

Taustaks teadmine, et kuigi neljandik eurooplastest on noored, oli kandidaatide seas neid vaid 19% ning vaid 13% eurosaadikutest on alla 40. Lisaks noorte alaesindatusele tähendab see praktikas seda, et tänases europarlamendis on (otseselt) noori puudutavad teemad harva päevakorras.

2014. aasta valimistest võivad noored aga veelgi kaugemale jääda. Valimisdebatid saavad üle ujutatud aruteludega euro peatsest kollapsist ja Euroopa kõige demokraatlikuma institutsiooni nõrkusest. Domineerima saab mööduva kriisi üldine mõju, kübekese suppi segatud euroskeptitsismiga. Rääkimata ka Eestile väga iseloomulikust siseriiklike küsimuste eurovalimistele pressimisest.

Kõik vajalikud teemad, kuid täna ei ole (noortel) aeg istuda ja masendunult pealt vaadata. Ees ootav valikuhetk on muuhulgas hea ka uuteks väljakutseteks ja demokraatlikuks spurdiks, teate küll, carpe diem!

Seega, kõigile kampaaniameistritele abiks – 2009. aasta Eurobaromeetri andmete kohaselt on tüüpiline valimistest kõrvale jääv noor alla 25-aastane naine kes enda hinnangul kuulub madalamatesse klassidesse, on töötu, passiivne või teeb füüsilist tööd. Erinevalt vanematest vanuserühmadest ei ole tema eemale jäämise tõenäoliseks põhjuseks rahulolematus euroliiduga vaid pigem otsest kokkupuudet pakkuvate teemade puudumine.

Viimased aastad on maailmas näidanud, mis saab kui noored poliitilistest protsessidest eemale jäävad, lisaks valimisaktiivsusele satuvad ohtu sotsiaalne sidusus, turvalisus ja stabiilsus. Kaasav demokraatia, mille poole justkui püüelda võiks, eeldabki aga ka noorte reaalset kaasamist ning kuna senini on seda sihtrühma suuresti ignoreeritud, tuleb erakondadel noorte usalduse võitmiseks seekord erakordselt pingutada. Ega noorte suur kõrvalejäämine eurovalimistest pole muud kui otsene tagajärg otseselt noori puudutavate teemade madalale tähtsusele kohalikus ja Euroopa poliitikas.

Noorte demokraatia juures hoidmiseks, või pigem juba tagasi toomiseks, on aga vaja mõelda populaarsetest päevateemadest kaugemale ja sisulisemalt.

Noorte poliitikahuvi pole ju tegelikult kuskile kadunud vaid on lihtsalt mattunud üldise udu ja poliitilise masinavärgi poolse ignoreerimise alla. Euroopa, Eesti erakonnad peavad hakkama noortega rääkima, sh arvestades nendega erakondade iganenud struktuuride ja poliitikaloome protsessi värskendamisel, avamisel – vastukaaluks senisele praktikale mil käed võetakse reeglina kõrvadelt vaid kampaania korras ning tähelepanu jagub vaid juba aktiivsete valijate jaoks. Kui erakonnad kipuvad valimiste vahelisel ajal ühiskonna eest peitu pugema, siis noori meelitab just vastupidine.

Noored saab ühiskonna ja poliitika arengusse kaasata küll. Selleks tuleb noored ja nende esindusorganisatsioonid kaasata juba erakondade platvormidele sisu andes ning kandideerima tormajad peavad samade vanade nägude, mõtete, asemel esindama ka värsket energiat.

Euroopast Eestisse põigates tähendab ju senine tähelepanematus seda, et näiteks Lastekaitse Liidu värske osaluse ja kaasamise uuringu kohaselt on tulemuseks olukord mil kolmandik noortest pole isegi teadlik enda kohalikus elus kaasa rääkimise õigustest ja peaaegu pooled kas ei soovigi või ei tea kas tahavad, et nende arvamust küsitaks. Ida-Virumaa vene keelt kõnelevate noorte seast jagab seda mõtteviisi kusjuures kaks kolmandikku.

Kohalikest otsustest eemale jääjad jäävad aga tõenäoliselt eemale ka eurovalimistelt ning kui eurovalimised harjutavad noori mitte valima, õpetavad nad mitte valima ka järgmistel riiklikel ja kohalikel valimistel. Just selle valimisaktiivsust sööva nõiaringi lõhkumiseks tulebki erakondadel noortele panustada juba eelolevatel eurovalimistel.
Teiselt poolt on noored ja noorteühendused ka ise need, kes peavad senisest aktiivsemalt ja jõulisemalt küsimärgi alla seadma eksisteerivaid tavasid, erakondi, poliitikaid, loosungeid ja kandidaate – mitte lihtsalt süsteemi raputava antagonistina vaid konstruktiivselt, sisuliselt ja vajadusel erakondadevahelisi piire ületades.
Kui erakonnad ja noored ühiselt panustavad, moodustubki ühe mündi kaks poolt. Tulemuseks saaksime aktiivsemad, avatumad noored ja erakonnad, uued ideed paremaks Euroopaks ja toimivama ühiskonna.

Olenemata poliitilisest maailmavaatest võiks seda eesmärki jagada ju küll? Või peidame noored valimisteks ka seekord ära?