Move Over, Kids, It’s Grown-Up Time

Lapsena lõbustuspargis käies pidi hoolega jälgima, et põnevamate sõitude puhul nõutud pikkus ikka täis oleks. Enam seda muret pole ja spontaanselt parki sattudes saab olukorda muretult nautida – need mõned peale liiga lähedal tunduvad (õnneks vaid tunduvad) postid ja dekoratsioonid kõrvale jättes. Samal ajal on mingid tasakaaluelundid vahepeal omasoodu arenenud ja elu veidi raskemaks teinud – nooremana kiljusid sa lihtsalt kopsud tagurpidi, vanemana hoiad ennast veidi tagasi, roomad järgmise sõidu peale ja loodad, et kui eelmine surus kõik üles, siis järgmine surub kõik alla. Laste ja täiskasvanute näod on lõbustuspargis oluliselt erinevad, jällegi midagi, millele veel paar aastat tagasi tähelepanu ei pööranud. Samal ajal on kõige lihtsamatel sõitudel (erinevalt nendest, mis eemalt surmalõksudena paistavad) kohati endiselt kõige laastavamad tulemused ja veab eelkõige neil, kes need päeva lõpuks on jätnud. Üldiselt aga tasub vahel kõik muu varna riputada ja spontaanselt (või siis vähem spontaanselt) kasvõi üle lahe Linnanmäki lõbustusparki sõita, it’s well worth it, isegi kui lõpuks kolm päeva magamata olles väsinuna voodisse vajud… ahjaa, minge nädala sees ja hommikul, rahvast on vähem ja varasematest aegadest mällu sööbinud järjekordi pole.

Life is such a f*cking roller coaster then it drops, but what should I scream for this is my theme park – Lil Wayne

Random rant.