Kus oled… ?

Ärkan mobiiltelefoni äratuskella peale üles. Lükkan selle 15 minutit edasi. Ärkan raadio äratuskella peale üles, lükkan selle 15 minutit edasi. Ärkan arvuti äratuskella peale üles, lükkan selle 15 minutit edasi. Ärkan uuesti mobiiltelefoni äratuskella peale üles… ok AITAB! Ma saan aru küll, et ma ärkama pean ja lohistan ennast vannituppa. Vaatan pool minutit äratundmatu näoga peeglisse ja tuvastan, et ma vihkan endiselt hommikuid. Ma ei diskrimineeri neist ühtegi, vihkan eranditult kõiki hommikuid. Teel vannitoast tagasi, kõik need vaevalised paar meetrit, peatun esikupeegli ees ja mõtlen korra ühele uurimusele mis väidab, et mida rohkem aega ma hommikuti peegli ees veedan, seda rohkem raha ma sellel päeval teenin. Olgu, minu teenistust see sellel päeval ei muuda aga haaran kapinurgalt silmakreemi mis justkui võiks pandasilmade vastu aidata. Loota ju võib.

Mul on kell kümme kontoris kohtumine. Sõidan linna number 5 trolliga ja pool tundi varem, et saaksin ärkamisest tekitatud traumat leevendada ja kontorisse läbi Vanalinna jalutada. Pärnu maanteel astun Novelli kohvipoest läbi ja palun ühe suure karamellisiirupiga cappuccino kaasa. Olen valmis pikemaks aruteluks aga kogu kohtumine vältab 15 minutit, lihtne, konkreetne ja probleemivaba. Minule sobib. Järgmine kohtumine on kell 12, võtaks kontorist posti kaasa aga, nagu viimasel ajal kombeks, seda ei ole. Jalutan tagasi Vanalinna ja saadan Raekoja ees istudes mõned e-kirjad. Kustutan Inboxist suures koguses spämmi. Mitte, et mul Viagra ja Cialise vastu midagi oleks, ent kaine mõistus soovitab oma olematu raha kuskile mujale investeerida.  Mis mul selle erektsiooniga ikka peale hakata.

Kella 12 kohtumisele järgneb kella ühene kohtumine, millele järgneb kella kahene lõuna koos kohtumisega, millele järgneb tunnikene Rahva Raamatus ja sellele paratamatult järgnev kerge võõrutusravi Arhitektuuri- ja Disainigaleriis. Peale seda istun Kehrwiederis maha, saadan mõned e-kirjad ja teen mõned telefonikõned. Lepin paar, enda arust olulist, kohtumist kokku, senikaua kuni enda kella kuuest kohtumist, sealsamas, ootan. Triin astub kohvikust läbi, räägime paar sõna.  

Kell on kuus… telefon heliseb, “Kus oled, pidime ju täna kell kuus Kehrwiederis kokku saama?”… tõstan pea padjalt ja viskan kaisukaruga äratuskella. 

Viimase kahe kuu jooksul on kolm korda samas stiilis päevasid olnud. Ükski äratuskell ega telefonikõne ei aja mind üles enne kui… noh, enne kui ajab. Kalender ja unenäod kusjuures klapivad ja ärgates saab pikalt mõelda, et kas ma ikka magasin. Segadusttekitav. Harjumatu. Ületöötamine või puhtakujuline nõdrameelsus?