Edukust defineerides…

Postimehe veebiväljaandes ilmus eile miski lugu millest ma mitte midagi aru ei saanud. Ilmselt on asi selles, et ma ei ole viimastel nädalatel aktiivselt meediaruumi ja temaatilisi arutelusid jälginud. Vahet pole. Lugu hakkas kriipima ikkagi.

«Edukale gümnaasiumilõpetajale ei tohi Eesti kõrgkoolidesse sisseastumine praegusest keerulisemaks muutuda, pigem lihtsamaks,» ütles Reiska Postimees.ee’le.

Mind häirib tõsiselt sõna edukas kasutamine gümnaasiumi lõpetamise kontekstis. See sõna muudetakse selles käsitluses labaseks, tähtsusetuks, ebaoluliseks. Ei mõista, kohe üldse ei mõista seda kuidas on võimalik siduda sõna edukas mingite lõpueksami või lõputunnistuse hinnetega.

Kunagi areneb ühiskond ehk ka nii kaugele kus ka selles valdkonnas saavutavad konkurentsieelise reaalselt edukad inimesed, mitte numbrid paberil. Inimesed, kes napilt ületavad hindamiskünnise kuid kes on jõudnud ennast tõestada mõned organisatsioonis, kogukonnas, töökohal kas valituna, palgatuna või vabatahtlikuna. Inimesed kelledel juba gümnaasiumit lõpetades on rohkem juhtimiskogemust, rahvusvahelist kogemust ja visiooni kui enamikul neist keda täna siin kontekstis “edukaks” peetakse. Nende inimeste edukust tõestab hetkel vaid edaspidine elu, haridussüsteemi numbrijadas on nad täna enamasti ballastiks.

Hetkel annab veidi lootust VÕTA süsteem kuid kuuldavasti on tegemist veel haruldase loomaga?