… või siis koledad naised ja ilusad mehed või hoopis keskmised mehed ja keskmised naised või veel mitmeid ja mitmeid variatsioone. Murueit arutleb oma veebipäevikus selle üle, et miks tal meest pole. Või olgu, tegelikult hoopis selle üle, et kas ilusatele naistele julgevad läheneda ainult ilusad mehed.

Pidin seda teemat Murueide kommentaariumis kommenteerima ent veidi pikale läks ja sai täiesti eraldi postituseks.

Aga asjast. Murueit ei eksi. Suurem jagu tavalistest või siis Murueide toodud näidet kasutades üleüldisele meedias eksponeeritud ‘kõrglati’ mallile alla jäävatest meestest, tõepoolest ei julge läheneda üleüldisest meedias aga ka tänavapildis eksponeeritud ‘kõrglati’ malli ületavatele naisolevustele. No lihtsalt ei julge. Osad selle pärast, et on mingil hetkel sellega omad vitsad kätte saanud, suurem osa ilmselt puhtast isiklikust alaväärsustundest. Mina nende viimaste seas, ei eita.

Kus on ülejäänud inimeste enesekindlus? No. Ilmselt paari meetri jagu mutta trambitud. Olgugi, et kui Murueidel õigus on siis tegelikult enamasti põhjuseta kuid elu on kord selline, et ekstreemumid defineerivad kõike ja praktiliselt alati.

“Tavaliste” (kuigi ei ole olemas midagi hullemat kui olla tavaline) meeste jaoks on suurem jagu ilusaid naisi kuskilt teisest maailmast, aste kõrgemal, kättesaamatud ning absoluutselt mitte keegi mitte kuskil (erandid ei loe, peaaegu kunagi) ei ole pingutanud selleks, et neid veenda vastupidises. Kui kuskil on eksponeeritud “tavalist” meest või koledat meest ja ilusat naist siis on enamasti tegemist Disney produktsiooni või mõne keskmisest mallist edukama isase isendiga. Ja nii lihtsalt on.

Vaadeldes iseennast ja enda tutvuskonda, siis sellest samast keskmisest mallist kõrgemale paiknevad isendid, soost olenemata, on paratamatult tähelepanu keskpunktis ja mallist madalamale jäävate jaoks enamasti vaatamiseks, aga mitte puutumiseks. Kurat seda teab, portselan on teadupoolest kergesti purunev materjal.

Teine aspekt on valikuvõimalus. Meeste iseloomu vaadates (aga ka naiste) siis pole isegi mitte niiväga oluline reaalne valikuvabadus vaid illusioon sellest või siis selle puudumisest. Kindlasti pole mitte harv mõte stiilis “… ta võib ju ükskõik keda valida, miks ma üldse üritan”. Eks ole. Võtke seda kui ühe mallialuse isase ülestunnistust.

Miks on nö keskmisel inimesel elukaaslase leidmine lihtsam? No. Ilmselt ei ole, tulles tagasi illusioonide juurde. Neid inimesi on lihtsalt valdavalt rohkem ja üldsegi, see seltskond kes linnapeal ringi liigub, liigubki enamasti seltskonnaga, üksikud inimesed tekitavad kroonilist üksildust juba ainuüksi mõtteviisiga, et mis ma üksi ikka ronin. Võtke seda kui üksiku inimese ülestunnistust.

Jah, mehed arvavad, et peavad vastama mingile mallile ning kui nad tunnevad, et ei vasta leiavad juba isegi ilma kõrvalise abita, et pole piisavalt konkurentsivõimelised. Punkt.

Kas välimus rikub inimesi? Jah. Välimus on moodsas maailmas võim ja iga võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Kas asi on välimuses või iseloomus? Asi on selles, et välimus kujundab iseloomu. Mitte alati aga üsna tihti. Seda kas sa oled avatud, suletud, seltsiv, omaette, julge, häbelik jne.

Mõnda aega tagasi kirjutasin kusjuures ühest uurimusest mis väidab, et mida rohkem aega sa hommikuti peegli ees veedad, seda rohkem raha sa sellel päeval teenid. Aga see selleks.

Tugev iseloom, nüüd saan muidugi ainult enda eest vastata, tegelikult saan ma alati ainult enda eest vastata, on pluss, hea välimus on aga esimese hooga pigem oht, tahaks aga ei julge…

Murueide viimasele küsimusele vastates… jah, tegelikult ka. Soorollid, nagu enamikes olukordades, on ka siinkohal igandid.