Viimasel ajal on ilmunud kaks lugu milledest üks väidab, et rahvas näeb poliitikut harvem kui kuuvarjutust ning teine, et keegi ei tahagi neid näha.

No tore on, otsustage ära. Mina näen igat värvi poliitikuid ilmselt rohkem kui tervisele kasulik on, hommikul peeglist samuti.

Meil on e-riik, e-teenused ja kindlasti võiks mõne ka e-poliitikuks nimetada. Riigikogu riputas hiljuti enda veebilehele üles viited saadikute sotsiaalmeedia kontodele. Vaatasin ka kohe huviga järgi (mitte Postimehe loo peale, keegi oli juba enne seda Twitteris säutsunud) ja selge on, et tänased rahvasaadikud virtuaalset suhtlemist, kohtumist valijatega, pigem ei armasta. Nendest kes kohal on, armastavad mitmed samuti vaid formaalselt – ausalt, mind ei huvita kui te enda blogi täidate vaid ametlike teadaannetega, kommentaaridele ei vasta ning lisaks kõigele arvate, et ka Twitter on vaid ühepoolne suhtluskanal.

Saadan isiklikult paari kummikuid esimesele saadikule kes lingib oma blogi Facebookiga, Facebooki Twitteriga ja Twitteri Foursquarega kus valijatega kohtudes või istungi alguses ka kiire check-in teeb.

Aga see selleks.

Veidi rohkem üllatas see, et Riigikogu veebis ei ole avaldatud mitte ainsamagi saadiku mobiiltelefoni numbrit. On mingi lossi telefon millelt saadikut ennast isiklikult tabada on ilmselgelt üsna võimatu. E-kirjadele vastamine pole samuti tugevaim külg, mina olen küll enamasti vastused saanud kuid paljud teavad kurta, et ega ikka ei saa küll. Eesti on piisavalt pisikene riik selleks, et ühe mobiilinumbri veebi riputamine liiga suurt kaost ei tekitaks.

Aga e-maailmast pärismaailma tagasi tulles.

Tegelikult on põhimõtteline viga ka see, et liiga paljud kandidaadid kandideerivad ka valimistel, olgu siis Riigikogu või KOV, seal kus nad kandideerima ei peaks. Mitmed neist on jäänud või trüginud ringkondadesse milledega neid seob vähe või üldse mitte midagi kuid seal on vaja nende hääli, nägu ja üleüldist tuntust, toetajaskonda. Peale valimisi pole aga peale vahemeeldetuletuste poliitikul sinnakanti eriti asja. Rääkimata siis sellest, et igal hommikul enda valimisringkonnas ärkaks, trolli istuks ja Toompeale sõidaks, kohalikus poes (tegelikult on igal korralikul poliitikul muidugi oma kohalik pood, tihtipeale mitte enda valimisringkonnas kuid on ka neid kellede pood asub valimisringkonnas isegi siis kui tegelikult töö, kodu ega päevategemised seal ei asu – kohalolek seegi) sisseoste teeb ning vabal ajal sealsamas väikese jalutuskäigu teeb.

Kas keegi on näinud mõne rahvasaadiku püsivalt või kasvõi päeva nädalas avatud kontorit, vastuvõtutuba tema valimisringkonnas? Mina ei ole, parteikontoreid küll aga saadikut sealt reeglina ei leia.

Valimiseelne poliitmigratsioon on nõme ning valija võiks seda märgata. Kogemus ütleb aga, et ei märka.

Aga mis ma ikka jauran. Kui inimesed ei taha suhelda, siis ei taha. Kui keegi tahab aga minuga Mustamäe asjadest rääkida, siis helistage, kirjutage, saame kokku, räägime. Kõik vajalikud kontaktid selleks, leiad siit.

Aga senikaua kuni me valime alati ikka samu ja samu inimesi, ei saagi midagi muutuda.