Kui Medvedev blogib, siis inimesed kuulavad. Eile kirjutas idanaabri de jure valitseja oma blogis näiteks, et Stalini aegseid repressioone ei saa õigustada (inglise keeles ning videoblogis samuti). Oli ka aeg. Teema võttis vahelduse mõttes üles ka Eesti meedia. Ka Arseni Roginski kommentaari – tegusid on vaja.

Kuna tegemist oli omajagu huvi äratanud postitusega ning Eesti meedia ei suvatsenud originaalile ei linkida ega tõlkida, siis üsna korrektne tõlge on allpool. Nii igaks juhuks. Medvedevi väljaütlemine on oluline nii siinpool kui sealpool piiri. Samas, Vene uue presidendi liberaalsus olevat samuti juba aastaid kestev uudis.

Tänusõnad tõlke eest, kuuluvad Marju Toom-ile. Rõhuasetus minu poolt.

Täna on Poliitiliste Repressioonide ohvrite mälestuspäev. On möödunud juba 18 aastat sellest, kui selline päev sai omale koha meie kalendris.

Olen veendunud, et mälestus rahvuslikest tragöödiatest on sama püha kui mälestus võitudest. Ja on äärmiselt tähtis, et noored mitte ainult ei valdaks ajaloolisi teadmisi, vaid omaks ka kodanikutunnet. Et suudaks emotsionaalselt kaasa elada ühele suurematest tragöödiatest Venemaa ajaloos. Kuid sellega ei ole kõik nii lihtne.

Kaks aastat tagasi viisid sotsioloogid läbi küsitluse, mille vastustes ca 90% noortest kodanikest vanuses 18–24 aastat ei suutnud nimetada mitte ühegi tuntud inimese nime, kes repressioonide aegu sai kannatada või hukkus.

Praegu on raske ette kujutada toonase terrori, mille tõttu kannatasid meie maa kõik rahvad, ulatust. Terror tipnes aastatel 1937–1938. Aleksandr Solženitsõn nimetas toonase represseeritute lõppematu voo „Rahva kannatuste Volgaks”. Kahekümne sõjaeelse aastaga hävitati terved rahva kihid ja seisused. Kasakad kui seisus likvideeriti praktiliselt täielikult.

Talupoegkond tehti kulakuteks ja see jooksis verest tühjaks. Poliitilist tagakiusamist said tunda nii intelligents, kuid ka töölised ning sõjaväelased. Kiusati taga absoluutselt kõikide religioonide esindajaid.

30. oktoober – see on miljonite sandistatud saatuste mälestuspäev. Nende inimeste mälestuspäev, kes lasti maha ilma kohtu ja eeluurimiseta, saadeti laagritesse ja asumisele, jäeti kodaniku õigustest ilma „vale” tegevusala või kurikuulsa „sotsiaalse põlvnemise” tõttu.

Süveneme tõsiselt järgnevasse: miljonid inimesed hukkusid valesüüdistuste ja terrori tõttu – miljonid. Nad jäid ilma kõikidest õigustest. Neil ei olnud õigust isegi inimlikule matusele ja nende nimed kriipsutati ajaloost lihtsalt maha.

Tänaseni võime kuulda, et nende suurearvuliste ohvrite õigustuseks on mingid kõrgemad riiklikud huvid. Olen veendunud, et ei mingisugune riigi areng, ei mingid edusammud ega ambitsioonid ei ole saavutatavad inimeste mure ja kaotuste hinnaga. Mitte miskit ei tohi asetada inimelu väärtusest kõrgemale.

Repressioonidel ei ole õigustust.

Me pöörame suurt tähelepanu võitlusele meie ajaloo võltsimisega. Kuid tihti arvatakse, et siin on jutt ainult sellest, et Suure Isamasõja tulemid ei kuulu ümbervaatamisele.

Kuid sama tähtis on, et ajaloolise õigluse taastamise sildi all ei kuulutataks süütuiks neid, kes hävitasid oma rahvast.

Tõde on, et Stalini kuriteod ei tohi pisendada rahva kangelaslikkust, kes saavutas võidu Suures Isamaasõjas. Tegi meie maast võimsa industriaalse suurriigi. Viis meie tööstuse, teaduse ja kultuuri maailma tasemele.

Me peame võtma meie minevikku sellisena, nagu ta on – selles on meie kodanikupositsiooni küpsus.

Vähem tähtis pole mineviku tundmaõppimine, et saada üle ükskõiksusest ja soovist unustada selle traagilised küljed.

Aasta tagasi, septembris ma külastasin Magadani linna. Sealne Ernst Neizvestnõi loodud memoriaal mõjus muljetavaldavalt. Ta ehitati valmis mitte üksnes riigi rahadega, vaid ka annetuste abil. Me vajame museaalseid memoriaalkeskusi, mis põlvest põlve kannaks edasi mälestust üleelatust.

Tean, et see teema erutab ka minu blogis osalejaid.

Väljaspool meie riigi ajalugu, oma olemuselt väga vastuolulist ajalugu, me lihtsalt ei suuda jõuda meie raskete probleemide juurteni, meie tänase Venemaa ees seisvate raskuste olemuseni.

Veel kord tahan öelda, et peale meie enda ei tule meie probleeme lahendama mitte keegi. Ei kasvata lastesse seaduskuulekust, austust inimõiguste ja moraalinormide vastu, mis lähtuvad meie rahvuslikest traditsioonidest ja meie religioonist.

Mitte keegi, peale meie, ei suuda säilitada meie ajaloolist mälu ja anda seda edasi tulevastele põlvedele.

Dmitri Medvedev