Eile, osalesin Eesti esimesel Tweetupil. Toimus teine Akadeemia kohvikus ja kohal olevat käinud tsirka 50 kohalikku säutsujat. Kohapealt eriti säutsuda ei viitsinud kuna @ClySuva leidis, et mul on seejuures tuim nägu ning takkaotsa ei olnud varutud sobivas kohas ja koguses pistikupesi.

Selle eest oli meil tore jutunurk koos @Aarne, @unclelarko ja @olevvaheriga kust aegajalt astus veel mõningaid inimesi läbi.

Üldiselt on Tweetupi idee väga positiivne kuid Eestis tuleks seda korraldada veidi teistmoodi. Üritus oli liiga vaikne, “omad seltskonnad” koondusid oma laudade taha ja jäidki sinna. Läbivat teemat ei olnud, mis siinmail aitaks asja vedama saada. Veidi igatsesin ka suurt ekraani säutsudega (eemal paiknes üks pisike mis seltskonnast kõrvale jäi).

Minu arust sobiks Tweetupi käima tõmbamiseks näiteks maailmakohviku formaat. See võimaldaks arutlusele võtta mitu viimasel ajal säutsujate seas aktuaalset teemat, viia kokku uusi ja huvitavaid inimesi ning jätta ürituse vältel endiselt alles võimaluse koguneda laua taha ka täitsa oma seltskonnaga.

Tweetup oleks lärmakam, põnevam ja annaks ilmselt veidi enam lisaväärtust kui lihtsalt kohvikus eraldi laudade taga istumine ning teineteise komenteerimine Twitteris.

Korraldajate poolt välja hõigatud 7 põhjust osalemiseks, jäävadki muidu ka järgmisel korral täitumata.