![stock.xchng---Doodled-desks-2-(stock-photo-by-igoghost)-[id-1193228]](http://www.gerdtarand.eu/wp-content/uploads/stock.xchng-Doodled-desks-2-stock-photo-by-igoghost-id-1193228.jpg "stock.xchng---Doodled-desks-2-(stock-photo-by-igoghost)-[id-1193228]")
Teisipäevasel Mustamäe halduskogu koosolekul kuulsin Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi arengukavva kirja saanud mõtetest klassivaba gümnaasiumi suunas. Silmad läksid kohe särama.
Olen ise ammu mõelnud, et gümnaasiumis võiks õpe olla pigem kursustepõhine, kohustuslike põhiainetega ning senisest oluliselt suurema valiku vabaainetega milledest kahe peale kokku peab lõputunnistuse saamiseks läbima kindla arvu kursuseid.
See võimaldaks noortel juba varakult planeerida mõne konkreetsema eriala tarbeks, otsustades õppida mõnda ainet näiteks suuremas mahus jne.
Siit veel edasi mõeldes, kui õpe on kursuste põhine, siis võiks koolisüsteemi ka laiemalt avada ja paindlikumaks muuta. Vabaainete valimise võimalus võiks olla lisaks enda “kodukoolile” ka kõigist teistest koolidest.
Olen olnud päris mitu aastat ühe gümnaasiumi õppealajuhataja, kus tegime ka mõne aja kursustepõhist ja väga suure valikainete mahuga koolikorraldust. Asi läks tehniliselt väga keeruliseks ja üsna kiiresti taandus asi kuuele õppesuunale, mida õpilased said kümnenda klassi lõpus, kus õpiti vaid kohustuslikke nn. riiklikke kursusi. Ka sellise asja korraldamine ei olnud lihtne, sest huvi eri pakutud suundade osas oli väga erinev, mis päädis üsna mitmel juhul sellega, et tuli öelda “ei saa”.
Nii et puht ideeliselt on klassivaba gümnaasium tore mõte aga selle eelduseks on suured gümnaasiumiastmed – alla kuue paralleeli on asja toimimine üsna küsitav. Üle- Eestiliselt tekitada aga minimaalselt kuueparalleelilised gümnaasiumid ei ole vast paraku täna ega lähimas tulevikus reaalne.
Ise läksin alles täisealisena gümnaasiumi ja seal oligi kursustepõhine õpe. Seda kiidan ma taevani, sest võimaldas mul kogu värgi pooleteist aastaga ära teha (norm 3 aastat). Valikuid oli ohtralt ja õppekorraldus väga paindlik. Isegi tuvastades, et olin vale valiku teinud võtes õppeaine, mida ma katki ei hammusta, sain selle väikse vaevaga ajukohasema vastu välja vahetada.
Minu arvates on see hea selles mõttes, et see lõhub ära klasside arbitraarselt moodustunud minikogukonnad ja hierarhiasüsteemid ja seega ehk natukene vähendab igasugust kiusamiseaspekti ka.
Treffneris minu ajal seda ka natukene katsetati, mina ikka käisin ladina keeles koos bioloogiaklassiga ja vahepeal kuukasin kõrgemate klasside ajalootundides (seda juba oma tahtel ja see ajas õpetajad segadusse).
Mida sellise süsteemi juures tuleks tähele panna, on see, et
a) tuleb leida õppeainete sees viisid, kuidas inimestele õpetada meeskonnatööd ja kogukonnas toimimist, sest klass kaob mitte ainult negatiivses vaid ka positiivses mõttes minikogukonnana ära. Seda saab teha huviringide, spordimeeskondade ja igasuguste grupiülesannete kaudu.
b) põhiainete blokk peab olema küllalt laialdane. Keskkool on täielikuks spetsialiseerumiseks natukene liiga vara. 3+2 ülikoolisüsteem eeldab, et inimene spetsialiseerub tegelikult magistriõppes, seega peaks keskkool siiski tagama laiapõhjalise hariduse: nii, et matemaatikas üliandekas inimene oleks siiski kohustatud mõnevõrra võõrkeelt ja kirjandust õppima. Selleks, et olla vaba inimene ning mitte muutuda ainult pulgakeseks tööturul, kes tunneb ainult oma kitsast valdkonda. Ka see on õppekavaga lahendatav, aga nõuab palju suuremat ettevalmistus ja avalikku diskussiooni, kui esimene, mis on pedagoogilis-tehniline küsimus.
That was sort of inspiring! Completely surprising. Now I understand what I am heading to perform tomorrow :)
really good post, i truly enjoy this internet web site, maintain on it 222673