Arvata oli, et eilsele Kanguri magistritöö kajastamisele järgneb veel samal nädalal mitu arvamust sellel teemal, et kuidas ikka süsteemi muutma peaks ja võiks. Postimehe veebis pakutakse Eestile nii nelja- kui kahte erakonda.
 
Põhimõtteliselt on mõlemad bullshit.
 
Erakondade loomulik ühinemine, jagunemine, surm ja sünd on väga tervitatav ja osa poliitilisest argipäevast. Selle kunstlik tagantsurumine selle nimel, et “oleks lihtsam kompromisse leida” oleks aga kergelt ebanormaalne. Seda nii kahe, nelja või saja erakonna puhul.
 
Kahe erakonna puhul oleks muidugi valitsemine oluliselt lihtsam, ent piirata inimeste valikuid seetõttu, et erakonnad lasevad võidu üksteise liivakasti ning koos mängimast keelduvad ei ole mõistlik. Kui tänased tipud ei suuda või isegi soovi leida igapäevaseid võimalusi, koostöövorme ja lahendusi koalitsioon-opositsioon teljel või erakond-erakond teljel, siis tuleb neil lihtsalt kohvrid kokku pakkida ja kuskile vaiksemasse nurka jalust ära ronida. Mitte soiguda, et raske on.
 
Kübarsepp üritas argumenteerida ka vajadusega uue põlvkonna järele. Tõsi, vajadus on. Kuid riigile või erakonnale ei saa kunagi kasulikult mõjuda põlvkondade järsk, kompromisside ning järjepidevuseta vahetus. Uus põlvkond peab peale kasvama paralleelselt eelmistega. Ühelt poolt õppima ja arenema, teiselt poolt õpetama ja arendama. Mingisugune põlvkondadevahelisele konfliktile mängimine on sama totakas kui mõte kaheparteilisest Eestist.
 
Mis aga puutub erakondade võimesse asju mõjutada, siis täna võib neid mõjutajaid tõesti vähe olla. Olukord oleks aga hoopis teistsugune kui uued või vanad väiksemad erakonnad RKsse mahuks. Usun, et paljud otsused oleksid läbimõeldumad, laiemaid huve arvestavad ja vast isegi kokkuvõttes mõistlikumad kui täna oleks RKs hoopis rohkem erinevaid erakondasid, mitte vähem. Ilmselt ka aeglasem ja töömahukam aga asi oleks seda väärt. Oma peaga, mitte pimesi erakonna käske täitvad, rahvaesindajad tuleksid muidugi samuti kasuks.