Parteid võivad mõne seisukoha kohaselt olla surnud kui kodanike vahendajad, ilmselt hetkeseisus ka on, kuid kindlasti pole parteid surnud parteidena.
 
Alo Lõhmus kajastab täna Postimehe võrguväljaandes Riho Kanguri magistritööd ning järeldab, et ehkki erakonnad püüavad vanadest aatelistest aegadest pärinevat illusiooni visalt elus hoida, on parteidest tegelikult saanud kõigest argised elatusallikad kitsale kutseliste poliitikute grupile.
 
Kanguri magistritöö võiks ilmselt paljudele mõtlemisainet anda kuid vaevalt, et ta seda ka reaalselt teeb.

Parteide lõa otsas tammuvad parlamendifraktsioonid on praegu aga muutunud parteijuhatuste kummitempliteks ning vormistavad kuulekalt kõik valitsusest saabunud ja varem parteide tagatubades kokku lepitud eelnõud. Tegelik võim riigis on läinud rahvaesinduselt üle parteide juhatustele ja parteibürokraatiale, kes pole selleks saanud mingit mandaati.

Karm, kuid ilmselt tõsi. Kui keegi pikemalt lugeda soovib, siis riputan siia ka faili Riho Kanguri magistritöö endaga:

Juhatuse ja parlamendifraktsiooni võimutasakaal Eesti erakondades 1997-2007. Riho Kangur.