Aga idioote ma ei kannata. Olgu. Sõnastan ümber. Ma ei kannata näiliselt tarku inimesi kes arusaamatutel põhjustel idioodina käituvad.

Alates eilsest ei ole ma enam NS juhatuse liige ega peasekretär. Tehnilist tööd nokitsen edasi neile senikaua, kuni uus peasekretär leitakse. Loodetavasti mitte liiga pikalt. Olen kõigile lubanud, et kui küsitakse olen nõu ja jõuga ikka abiks ja ühe – aga saatusliku – vea, mis eelmisel kongressil tehtud sai, pean ka kuidagi heaks tegema. Seda, kuidas, ma veel ei tea. Aga eelmise kongressi eel sai üsna valesid otsuseid langetatud. Süüdi. Mitte vähe.

Totaalne vedamine, et ma öösel olin valmis möksinud miskise šokolaadikoogi. Peale sellist juhatuse koosolekut (või selle eelmängu pigem) ja sellele järgnenud volikogu oli seda Tallinna tagasi jõudes tarvis. Seda ja und.

Juhatuse algus oli tore. Eelmisel õhtul oli kokku lepitud, et kohtume Shakespeares. Kohale jõudes muidugi härra presidendile ja koolitusvaldkonna juhile see koht ei sobinud ja nemad otsustasid, et koosolekul ei osale. No. Tore. Ma endiselt ei mõista inimesi, aga olgu pealegi. Õnneks jäi meil kvoorum nendetagi alles. Las jonnivad oma liivakastis. Minu valjuhääldisse öeldud arvamust mõne mehe kohta, võib tsiteerida mistahes väljaannetes – tõde on valus, eks ole. Samas, koosolek oli üle pika aja suisa hea meeleoluga. Arva siis midagi.

Volikogu koosolek peale seda, oli muidugi selline, mille peale tuleb öelda, et ma ei meeldi endale. Vahel. Enamasti. No ok, pidevalt. Jah, ma  olen täiesti võimeline täiskasvanud inimesi nutma ajama ja kui nad põhjust annavad, siis, nojah. Kui inimesed teevad valesid asju valedel põhjustel ja lasevad ennast mõjutada valedel inimestel ning sõbralikke hoiatusi ja nõuandeid ei kuula, siis veel hullema vältimiseks peab keegi neid vahel golfikepiga neerudesse taguma ja reaalsusesse tagasi tooma. Olgu, tegelikult olen ma hea, mis sest, et ma varsti seda enam ise ka ei usu. Samas, ma luban, et ma sarnasele ametikohale kus see otseselt vajalik on, enam kunagi ei satu.

…

masendav.