Ehk siis selline lugu: http://afrodisiax.wordpress.com/2007/08/31/kas-nali-see-voi-rahvas-lainud-segi/
Pole ammu sedasi naernud. Või äkki see pole tegelikult üldse naljakas?
Tegelikult valetan. Mul on veel siiamaani narukrambid sellest, et lugesin pool tundi tagasi Noorte Sotsiaaldemokraatide internetifoorumist, et Märt pakub Raigot peasekretäri kohale.
Ahjaa. Kas ma ei öelnud, et panen ameti maha 4. novembrist? Rsk. Pisiasjad kipuvad ununema.
Homme sellestki pikemalt.







Minu noored leidsid, et ega ikka ole naljakas küll, kui ameerikalikud foobiad siinmail kanda kinnitavad. Arni enda jutu peale naersin minagi, aga ta ütleb ju lõpus ilusti ära, mida tegelikult asjast arvab.
Lugesin ka lõppu ja sellega täitsatükis nõus. Kusjuures kui miski naerma ajab, siis justnimelt see, et kui tegemist ei ole naljaga on sellised foobiad piisavalt masendavad, et nutmise asemel juba naerma ajada.
Samas. Kaugel seegi on, kui mingid meesõiguslased Wagneri koomiksi kohtusse kaebavad. Seal on mees ju sõna otseses mõttes siga.
Ma tean, mida sa tunned. Mida kurvem ja jõhkram on olukord, seda enam see miskipärast naerma ajab. Hullumeelsuse esimesed sümptomid?