EPL kirjutab täna, et “valimiste läbipaistvamaks ja sisulisemaks muutmiseks tegi Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liit (EMSL) erakondadele ettepaneku kokku leppida heas valimistavas.”. IRL jõudis juba jalalt jalale keksida ja öelda, et nemad teevad niikuinii. See selleks.

EMSLi poolt erakondadele saadetud kirja täisteksti saab lugeda siin.

EMSL kirjutab muuhulgas sedasi:

Esindusdemokraatia kindlustamiseks on oluline suurendada sisulist teavitamistööd ja kasutada kõiki vahendeid, mis suurendaksid valijate teadlikkust valimisplatvormidest, Riigikogu liikmete, kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete ja Euroopa parlamendi liikmete õigustest, kohustustest ja võimalustest. Valija oskus eristada erinevate esinduskogude rolle suurendaks sisulise ja asjakohase valimiskampaania osakaalu, kergendaks valiku tegemist ning tõstaks seeläbi valimisaktiivsust.

Olgu. Nõus. Kahjuks on valitavate isikute kohta teadlikkuse suurendamine välja jäetud. See on andestamatu viga.

Valimiskulutuste ülempiiri kohta kirjutab EMSL sedasi:

Vaatamata asjaolule, et majanduslanguse olukorras valimiskulutused loodetavasti langevad, paistab ülempiiri seadmine olema möödapääsmatu. Vastasel juhul võib jätkuda ebaselge päritoluga raha juurdevool erakonna kassasse ja riigieelarvest rahastatavate erakondade poolt maksumaksja raha ülemäärane kulutamine reklaamile. Valimiskulutuste ülempiiri määramisel võiks arvesse võtta majandusolukorda ja valijate tüdimust poliitreklaamist.

Vabandust, olen ilmselt loll aga mina ei näe loogilist seost valimiskulutuste ülempiiri kehtestamise ja ebaselge päritoluga raha juurdevoolu või mistahes läbipaistvuse osas. Absoluutselt ei näe. Samuti olen igasuguse ülempiiri ja reklaamipiirangute vastu. Ma ei näe mingit põhjust karistada neid erakondasid kes on ressursside leidmisel edukamad, efektiivsemad ja andekamad ning kellel on rohkem toetajaid sellega, et piirata nende võimalust neid vahendeid kasutada. Minu arust on see võrdne vaba konkurentsi piiramisega mistahes teises valdkonnas. Kui valijad tüdinevad mõne erakonna poliitreklaamist siis selle piiri ületamine annab varem või hiljem valimiskastide juures tunda. Senikaua kui ei anna, plaasterdagu kasvõi terve Tallinn punaseks, kollaseks või siniseks.

Samuti vähendaks ilmselt sellise piiri kehtestamine erakonna hierarhias madalamal asetsevate ja vähem isiklikke vahendeid omavate kandidaatide võimalusi valituks osutuda. Kui kampaaniaeelarvet piiratakse, siis ilmselt kärbitaks ikka nimekirja tagumise otsa tutvustamise arvelt kui esimese otsa arvelt ning iga kandidaadi poolt isiklikult tehtavatele kulutustele, olgugi, et kampaania raames, ei saa mitte ükski täiemõistuslik inimene piiranguid kehtestama hakata.

Kui rääkida kahtlasest rahast ja läbipaistvusest siis kulude piiramisega puudub siin, kordan veelkord, absoluutselt igasugune seos. Oluliselt efektiivsem oleks anda Riigikontrollile selles osas üsna laiad volitused, kohustada erakondasid avaldama veebis hiljemalt nädala aja jooksul kõiki annetusi, laekumisi ja kulutusi koos kuludokumentide koopiatega. Sama regulatsioon võiks automaatselt laieneda kõigile kodumaistele partner- ja sõsarorganisatsioonidele, sihtasutustele ja MTÜdele mis on otseselt seotud kas erakonna, selle palgaliste töötajate (ka fraktsioonid jne.) ja/või valitud/määratud esindajatega mistahes institutsioonides. Utoopia, eks ole.

Erakonna valimisvankri ette ei tohiks rakendada maksumaksjat. Hea valimistava võiks sisaldada erakondade vahelist kokkulepet, et avalikke vahendeid, sealhulgas maksumaksja taskust ülalpeetavaid ametnikke ja rahastatavaid meediakanaleid ei kasutataks erakonna huvides.

Absoluutselt nõus. Kuigi maksumaksja on igal juhul rakendatud igasuguste vankrite ette. Riigieelarveline toetus, annetused jne. Otse loomulikult eeldan ma, et poliitiliselt valitud ametikohtadele see nõue ei laieneks. Sest täiesti mõeldamatu oleks, kui ministrid, nende poliitilised nõunikud jne. ei saaks kandideerida, kampaanias osaleda ega seda korraldada. Sisuliselt tähendaks see iga valimistsükli järel totaalset verevahetust? Nii minister kui ministri nõunik on poliitilised loomad ja üsna jabur oleks eeldada, et neid pimedas toas luku taga hoitakse.

Kahjuks on Eestis tavaliseks muutunud valijate petmine „peibutuspartide“ abil. EMSL nõustub president Toomas Hendrik Ilvese hinnanguga Euroopa Parlamendi valimiste väljakuulutamisel: „Need, kes kandideerivad vaid häälte püüdmiseks, petavad rahvast“. Erakonnad võiks kokku leppida, et valimiskampaanias „peibutusparte“ ei kasutata.

Nõus. Ei peagi midagi omalt poolt juurde lisama.

Valimispropaganda lahutamatuks osaks on muutunud konkurentide halvustamine ja vaenlaste otsimine. Hea valimistava võiks ette näha, et valimiskampaanias keskendutakse sisulistele küsimustele, mitte aga konkurentide halvustamisele.

Muidugi. Maailma tuleb ikka läbi lillede vaadata, siis on ta palju ilusam. Kas see tähendab, et kui Mati on pätt, kaabakas ja muidu mats siis kampaania ajal ei tohi valijate tähelepanu sellele juhtida? Kust jookseb halvustava kampaania piir? Kui minu hinnangul on kandidaat A süüdi asjades A, B ja C kuid kandidaadi A hinnangul ta seda ei ole, siis kas tegemist on halvustava reklaamiga? Negatiivne kampaania on ka kampaania. Eeldusel, et asju ei mõelda välja ja enda hinnangutes ollakse ausad on negatiivse kampaania kasuks otsustamine OK. Kui mingi asi jäetakse välja ütlemata seetõttu, et on kokku lepitud, et sellest ei räägita, on see ju samamoodi valijate petmine.

Selliste arvamusavalduste pärast ma kunagi populaarseks ei saagi:)

Puudutage teineteist, kell on kaks.