Lugesin siin Postimehe uudist ja tuli meelde, et mina pidin näiteks eelmisel teisipäeval käima muuseas nii Tallinna Pensioniametis kui Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Põhja regionaalosakonnas (maakeeli Foorumi keskuse neljanda korruse büroo) ja peale teisest tulekut vandusin vasakule ja paremale, et sellest ma kirjutan.

Kogemused nimelt olid nagu öö ja päev.

Tallinna Pensioniametisse sattusime tegelikult Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonda otsides. Vanasse kohta Lembitu tänava majas suundudes viskas meid ilmselgelt oma tööga mitte rahul olev turvamees lihtsalt välja. Hea, et niigi palju jõudis, näpuga lauale asetatud paberile tagudes, öelda, et peame minema hoopis Pronksi tänavale Tallinna Pensioniametisse.

Pronksi tänaval asuv amet on juba uksest sisse astudes ebameeldiv koht. Kõle ja kole. Meenutades renoveerimata surnukuuri või sama ebameeldivat kohta kui seda on Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiul asuv onkoloogiakeskus ja see pikk, väsinud põrandaga, koridor mis seal ühte hoonet teisega ühendab..

Olime ametis kohal 15 minutit enne sulgemist. Numbrimasin andis numbri ja ootasime päris pikalt, et pääseda hallipäise proua jutule, kelle kohta ma veidi varem olin vanaemale sosistanud, et näeb päris vihane välja. Esimesed muljed enamasti ei eksi, ka sellel korral. Olime numbrimasinal vajutanud nupule mis justkui väitis, et ka välismaal asuv eestlane saab just selle alt abi. Olime ametisse suunatud Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonnast. Aga teisel pool letti tööpäeva lõpust, rohkem kui millestki muust, rääkiv proua raius järsult, et välismaal toimuvast ja vajalikest protseduuridest ei tea tema midagi ning kuna tööpäev on kohe-kohe läbi (jah, me saime juba esimesel kolmel korral aru kui meile seda öeldi) siis ei saa ka kelleltki teiselt küsida. Proua kirjutas meile välja tõendi, et vanaema on Eestist pensioni saanud ja sellelt makse maksnud. Me ei olnud mingit tõendit küsinud ega tahtnud. Abi oli justkui ainult sellest, et meile anti sealt välissuhete osakonna telefoninumber, mis sest, et me justkui sinna olime kohale tulnud.

Mina lahkusin sellest majast ainult mõttega, et Tallinnas vanaks jääda ei julgekski vist.

Peale Tallinna Pensioniametit suundusime järgmist asja ajama Kodakondsus- ja Migratsiooniameti büroosse Foorumi keskuse neljandal korrusel. Büroo ei ole midagi erilist aga hästi valgustatud, positiivset muljet jättev. Numbrimasin oli neilgi aga peale nupule vajutamist üle minuti ootama ei pidanud. Leti taga oli rõõmsameelne, vene nimega tütarlaps, kes rääkis umbes kuus korda paremat riigikeelt kui mina kunagi rääkinud olen. Kohe-kohe lähenevast tööpäeva lõpust me samuti kuulma ei pidanud. Kõik asjad saime ajatud kiirelt ja peaaegu, et isegi lõbusalt. Saime abi ka neis küsimustes, mis otseselt KMA haldusalla ei kuulu ning küsitud ootamatute küsimuste vastuseks otsiti veidi arvutis ja saime kaasa ka prinditud materjalid. Kaks asja ainult üllatas. Positiivse poole pealt niipalju, et vajalikud dokumendid saadetakse Helsingis asuvasse saatkonda ilma tellija jaoks lisakuludeta ja negatiivse poole pealt see, et kuigi elektrooniliselt dokumenti tellides nõutakse digitaalselt tehtud pilti (kasutada ei tohi skanneeritud pilti, see oleks meid üldse minekust päästnud) siis büroos lastakse foto ikkagi skannerist läbi. Viimase puhul on muidugi võimalus, et sellel on mingi teine eesmärk kui dokumendis kasutamine.

Igal juhul olid kahe erineva asutuse külastamisest tekkinud emotsioonid nii inimeste kui keskkonna tasandil totaalselt erinevad. 1:0, selgelt KMA kasuks.