Hetkel küll üsna sisu ja funktsioonita, kuid olgu ta siiski ära märgitud. Nimelt avas Euroopa Noortefoorum hiljuti valimisea langetamise teemale pühendatud teemasaidi – oleks võinud oodata kuni asjal ka sisu, kuid vähemalt algus on tehtud. Leht ise siin: www.voteat16.eu
Parkimiskohani ei pea olema lühem vahemaa kui bussipeatuseni!
Mustamäe vajab vähem, mitte rohkem parkimist – just sedasi olen juba üsna mitu aastat öelnud ning iga kord vastuseks saanud sama hämmastunud pilgu. Tegelikult... Loe edasi...
Erakondade rahastamisest Eestis
Mitu inimest on küsinud, mida ma sellest DASA värgist ja üldiselt erakondade rahastamisest arvan. Infopartisani tänane postitus annab ka ajendit veidi pikemalt... Loe edasi...
See neetud munitsipaalmeedia...
Tallinna linnameedia on pinnuks silmas paljudel. Eelmise kuu lõpus võttis selle kallal jälle nokkida IRL. Traditsioonilises võtmes st tehes jälle... Loe edasi...
10 mõtet kadunud põlvkonna tekke vältimiseks
Statistikaamet teatas eelmisel nädalal, et 2010. aasta II kvartalis oli töötute hinnanguline arv 128 000 ja töötuse määr 18,6%. Töötus vähenes esmakordselt... Loe edasi...
12-mai-2012
06-mai-2012
Täiesti selgelt, ei olnud mul öösel midagi paremat teha kui kuud imetleda ja kaameraga mängida. Jagan veidi allpool.
26-apr-2012
Kuna eilne Foorum valimisea teemalisele arutelule midagi sisulist juurde ei andnud, siis kasutaks võimalust ja vaataks korra hoopis ühte oluliselt halvemat ideed. Nimelt seda, mida IRL ikka ja jälle lauale paneb – laste eest lisahääled vanema(te)le (Demeny voting).
Kuigi Eestis armastatakse tuua näiteks Saksamaal algatatud (2003 esimest korda läbi kukkunud idee, 2008 uuesti algatatud ja kukub uuesti läbi) arutelu/eelnõud, siis põhjalikumalt on teemat arutatud hoopis Jaapanis. Reaalsuses ongi tegemist äärmusliku meetmega mis on esile kerkinud juba väga vana valijaskonnaga riikides kuid ka seal toetuseta jäänud – suuresti seetõttu, et idee oma olemuselt lõhub demokraatia aluseid kuid oleks ka praktikas äärmiselt raskelt elluviidav.
Õnneks või kahjuks on see idee nii halb, et enamikes vestlusringides tapetakse selle arutelu kiirelt ja tõhusalt. Ma ei ole enda emotsioone sellel teemal tagasi hoidnud ja võin vahel ka päris koledasti öelda. Igal erakonnal on häid ja halbu ideid, see on üks halvematest. Aga üritan seekord veidi sisulisemalt vaadata, lühidalt siiski, ettepanek lihtsalt ei vääri pikka kaalumist.
Edaspidises tähendab delegeerija selle idee puhul noort kelle hääl vanema(te) käes hoiul ning valija reaalselt sedelit täitvat isikut.
Esiteks. Kuidas delegeeritud hääletamine toimib? Toimib sedasi, et kuskil süsteemis määratakse inimene kes kellegi teise eest otsustada võib. See, kas valija delegeerijaga midagi arutab või mitte on puhtalt valija teha, ei mingit kindlust ega kohustust – seejuures ei saa delegeerija isegi otsustada kas üldse hääletada soovib või jätaks hoopis osalemata. Lisaks ei pruugi laste, noorte ja lapsevanemate huvid ja soovid alati kattuda ning domineerima jääks alati ikka valija, mitte delegeerija huvid.
Teiseks. Ilmne vastuolu laialt aktsepteeritud demokraatlike valimiste alustega (üks hääl valija kohta ja valimiste ühetaolisus) ning tulenevalt esimesest punktist ilmelt ka võimalik probleem delegeerija inimõigustega. Põhiseadusest ei pea ma mõttekaks rääkida, nii nagu valimisea puhul, saaks ka selle idee puhul seda vastavalt muuta – mingi seaduse muutmist arutades ei saa ju ometigi kasutada (aga on kasutatud) argumenti, et muudatus on tänase versiooniga vastuolus.
Kolmandaks. Igasugune selles kontekstis toodud viide, et valijaskond vananeb ja see oleks justkui lahenduseks tasakaalu hoidmisel ei saa sisuliselt õige olla. Delegeeritud hääletamise korral reaalselt ühtegi uut valijat ei lisandu – lisanduvad ainult hääled. St. esindatud oleks endiselt täpselt samad inimesed, teatud inimestel oleks lihtsalt mitu häält ja seega suurem mõju. Tõsi, neil on võimalik enda seisukohtade eest tugevamalt seista kuid alla 18-aastased vanuserühmad, kellest tegelikult räägitakse, oleksid endiselt esindamata.
Neljandaks. Kui valimisea langetamise puhul ei võeta kelleltki midagi ära (ah, ärge tulge mingist õndsast lapsepõlvest rääkima – selleks ajaks on see juba mitu aastat möödas), siis lapsevanematele lisahääle andmise puhul võetakse tegelikult ära osa ülejäänute häältest, täpsemalt nende häälte kaalust (Voter Power) – lapsevanemale lisahäälte andmine on sisult tegelikult sama kui lastetutelt poole hääle (pool on piltlik, tegelik hääle kaalu vähenemine oleks veidi väiksem) ära võtmine aga seda ei saa ju kõva häälega öelda, sest näiliselt demokraatiat laiendades demokraatia kitsendamine oleks otse välja öeldes veel ebapopulaarsem idee kui täna kasutatav retoorika. Reaalselt võetakse kõigilt ülejäänutelt osa nende häälest – toimub ümberjagamine, otsustusjõu koondumine , mitte laienemine.
Viiendaks. Praktikas oleks see süsteem õudusunenägu. Enamikes oludes puuduvad igasugused õiglased võimalused otsustamaks, millisele vanemale lisahääl läheks. See tähendaks, et ilmselt lepitaks lõpuks kokku 0,5 lisahäält jne. Endiselt jääks suur arv väga erinevaid peremudeleid, milledest igaüks nõuaks oma kohta süsteemis. Või veelgi enam, kujutage näiteks ette vanemateta last, kelle eestkostja ülesandeid täidab kohalik omavalitsus – kes esindab seda last kohalikel valimistel? Selliseid ja oluliselt keerulisemaid stsenaariumeid on kümneid, kui mitte sadu ning kui eesmärgiks ei ole veelgi laiem demokraatia lammutamine, tuleb neile kõigile leida detailsed ja õiglased lahendused – sest delegeeritud hääletamise puhul ei tuleks ju ometigi kõne alla, et need lapsed “enda” häälest ilma oleks?
Kuuendaks. Kui valimisiga langetada 16-eluaastani tooks see juurde tsirka 25 000 uut valijat – lapsevanemate lisahääl tooks juurde tsirka 250 000 täiendavat häält mis koonduksid ühe kindla (kuigi üsna suure ja laialivalguva) inimrühma kätte. Valimisea langetamine tooks noorte teemasid veidi rohkem esile, tõstaks poliitilist aktiivsust ja suurendaks demokraatlikus protsessis osalevate inimeste arvu kuid ei omaks suures plaanis märkimisväärset poliitikat muutvat jõudu – ei peagi omama, eesmärk on demokraatia laiendamine (olgu siis alaesindatud rühma puhul, või mitte), mitte kindla rühma voter power-i suurendamine. 250 000 uut häält jaotuks samuti erinevate poliitiliste eelistuste vahel (lapsevanemad tegelikult ei mõtle ühtemoodi) kuid mõju poliitikatele oleks seevastu märkimisväärne – kui täna kipub olema olukord vanemaealised+kõik teised, tekiks selle asemele olukord lapsevanemad+kõik teised+vanemaealised mis teeks tegelikult olukorra hullemaks kui täna. Mis saaks neist vaestest kõigist teistest, kelledele on alles jäänud vaid osa nende häälest?
Tegelikult võiks jätkata veel ja veel kuid jutt kisub aina segasemaks ja teema lihtsalt ei vääri seda tähelepanu. Delegeeritud hääletamise puhul räägitakse küll ilusate sõnadega noortele valimisõiguse andmisest kuid reaalsus on ja jääb selleks, et tegelikult on tegemist ühe valija hääle kaalu tõstmise ja teise vähendamisega – muud mitte midagi. Sellega aga nõustuda ei saa.
23-apr-2012
Olen varem kirjutanud 16-17 aastaste valimisõiguse katsetuse tulemustest Norras, Sigdalis. Teen siis täna ka laiema ülevaate. Seda enam, et ka Riigikogu põhiseaduskomisjon seda teemat täna justkui arutab.
Laiemad järeldused on tegelikult samad mis Sigdali puhul. Tulemused ületasid ootuseid.
Valimistest osavõtt 16-17-aastaste seas erines omavalitsuste lõikes küll üsna palju, kuid näiteks viies omavalitsuses oli aktiivsus kõrgem kui ülejäänud vanuserühmade keskmine. Lusteris hääletas koguni 82,2 protsenti 16-17-aastastest.
Norra valimised näitasid, et sealsetel noortel on neile võimalust andes poliitika vastu huvi ning nad tahavad, et neid kuulataks. Norra poliitikud lähenesid valimiste eelsel perioodil noortele varasemast oluliselt teistmoodi. Räägiti noortega, mitte noortest. Oluliselt muutus ka laiem arvamus – varasemast enam leiti, et noorte hääl on Norra demokraatiale vajalik.
Katse edukusele aitas omajagu kaasa ka see, et lisaks üldisele kampaaniale toetas Norra valitsus LNU (noorteühenduste liit) toetavat kampaaniat, mille käigus korraldati nii poliitilisi debatte kui ka meelelahutuslikumaid tugiüritusi – eesmärgiga suurendada noorte osavõttu valimistest.
Valimistele eelnevalt avaldas LNU kusjuures raporti, mis tõstis esile Norra statistikaameti andmed, mis näitasid, et alla 30-aastaste vanuserühm on volikogudes tõsiselt alaesindatud, samas kui 15,5% norrakatest on 18-30-aastased. 16-30-aastaseid oleks ligikaudu 18%. Samas oli pärast 2007. aasta valimisi alla 30-aastaseid liikmeid volikogudes vaid 8,2% (Eestis on KOV volikogude liikmete keskmine vanus ligikaudu 47). Valimisea langetamise katses osalenud omavalitsustes oli see protsent küll keskmisest kõrgem (8,9%), kuid erinevused olid suured – näiteks varemgi käsitletud Sigdal’is ei olnud ühtegi alla 30-aastast esindajat.
Pärast 2011. aasta septembrivalimisi kasvas katses osalenud omavalitsustes alla 30-aastaste volikogu liikmete arv hüppeliselt – 15,9 protsendini. Norras tervikuna on alla 30-aastane vaid iga kümnes volikoguliige (sh katses osalenud omavalitsused).
Omavalitsuste vahel oli endiselt suur erinevus, kuid valitud noorte arv kasvas eranditult kõigis osalenud omavalitsustes. Stavangeris näiteks on üle veerandi valitutest alla 30-aastased ja Ålesundis veidi alla veerandi – kusjuures viimases oli eelmiste valimiste järel alla 30-aastaseid vaid 6%. Austervoll, Vågå ja Guovdageainnu valisid igaks viiendaks volikogu liikmeks alla 30-aastase kandidaadi.
Kuigi valimistel osalenud noorte arv ei olnud just tohutu, on valimisea langetamise mõju valituks osutunud kandidaatide vanusele selge – vanuserühm on endiselt alaesindatud, kuid tänu noortele oluliste teemade ja noorte endi suuremale “pildilolekule” ja uuele valijarühmale toetati senisest oluliselt enam ka noori kandidaate, kelledel on senisest enam väärtuslikku teavet, pühendumist ja otsest kontakti nende valijatega, kes tehtud otsustega kõige pikemalt elama peavad.
Valimisjärgsed uuringud näitavad ka, et aktiivne osalusvõimalus tugevdas noorte usku kohalikku demokraatiasse. Järgnev tabel toob esile septembrivalimiste järgsed erinevused katses osalenud ja mitteosalenud omavalitsuste vahel:
Vahe osalenud ja mitteosalenud omavalitsuste vahel ei ole küll hüppeline, kuid on siiski märkimisväärne ja oluliselt suurem kui statistiline viga võimaldaks. Norra noorteühenduste väitel piisaks juba ainuüksi neist andmetest, et järgnevatel valimistel valimisiga püsivalt langetada.
See, et osalenud omavalitsuste noored ise valimisea langetamist ülejäänutest rohkem toetavad, ei ole enam üllatav. Palju üllatavamaks peetakse seda, et koguni 54% ettepanekut toetab. Täielikult või mõningal määral on vastu vaid 23%. Riigis tervikuna on numbrid aga endiselt vastupidised: 31% poolt, 48% vastu. Vahe on märkimisväärne ning näitab, et pärast esmast kogemust muutub toetus oluliselt positiivsemaks. Osalenud omavalitsuste noortest enam kui 80% usub, et valimisea langetamisega suurendatakse märgatavalt 16-17-aastaste aktiivset osalust.
Kõik eelnev on kooskõlas ka näiteks Saksamaa ja Austria varasemate kogemustega. Tõestust leidis fakt, et 16-17-aastaste vanuserühm hääletab ülejäänud vanuserühmadega sarnase aktiivsusega (hoolimata valimiste eelsest pessimismist) ning aktiivsemalt kui 18-19-aastased, kes on tihtipeale kohaliku omavalitsusega juba oluliselt vähem seotud. Kuigi 2011. aasta valimiste ajal (osaliselt mõjutatuna valimisea langetamise eksperimendist, kuid ka Utøya tragöödia mõjudest) kasvas ka 18-19-aastaste osavõtt (varasemalt 33%-lt 46% peale), jäi see siiski märgatavalt alla 16-17-aastaste osavõtule.
Viimased numbrid ja võrdlus 18-19-aastaste aktiivsuse kasvuga võimaldab põhjusena välistada ka Utøya tragöödia tulemusel kasvanud aktiivsuse, kuna eeldatavasti oli selles kontekstis juhtumi mõju mõlemale vanuserühmale sarnane. 16-17-aastased lihtsalt ongi võimalusel poliitiliselt aktiivsemad kui 18-19-aastased.
Pärast 2011. aasta valimisi on valimisea langetamise idee igal juhul hoogsalt toetajaid kogunud.
Kusjuures, kui Norra 1967. aastal valimisea 20 aastani ja 1978. aastal 18 aastani langetas, oli olukord sarnane – avalikku survet ega toetust eriti ei olnud. Vastuargumendid olid sarnased tänastele. Isegi 1971. aasta talvel leidis 43% norrakatest, et 20 aastat on valimiseks liiga noor ning edasist langetamist toetas vaid 14%. Hoolimata negatiivsest populaarsest arvamusest leidis parlamendi enamus aga teistpidi ning tänaseks on vast kõigile selge, et otsus oli õige.
Ka seekordne katsetus näitab, et isegi avaliku surve puudumisel või kõnealuse vanuserühma enda negatiivse arvamuse korral on võimalik uusi valijarühmi edukalt valimistele tuua ning esimesed positiivsed kogemused muudavad ka arvamusi, seega on võimalik mitte nõustuda ka üsna levinud väitega, et valimisea langetamine ei ole vajalik, kuna tihtipeale ei ole sellel selget toetust ka 16-17-aastaste enda seas – demokraatia laiendamisel ei pea see määravaks saama.
Kusjuures, minu teada ei toeta näiteks ka suur hulk üliõpilasi kõrgharidusreformi jne. Senini pole see veel tegijaid häirinud.
2011. aasta Norra valimised ja neile järgnenud uuringud võib tegelikult lühidalt kokku võtta – demokraatiat laiendati ja edukalt. Kui eesmärgiks võtta, et otsuste langetamisel osaleb maksimaalne võimalik arv kompetentseid valijaid, on 16-17-aastastele valimisõiguse andmine testitud ja ennast igal korral positiivselt tõestanud samm.
Norra noored ja noorteühendused aga jätkavad tööd selle nimel, et 2015. aasta valimistel oleks 16-17-aastastel võimalus püsivalt ja üleriigiliselt kaasa rääkida. Täna tundub, et eesmärgi täitmine on üsna reaalne.
21-apr-2012
Hiljuti kui veidi parkimisest kirjutasin sain endalegi üllatuseks mitu kõnet. Oldi nii poolt kui vastu. Oldi ka üldse igasuguse parkimise vastu aga see selleks. Üheks läbivaks jooneks oli aga hoopis see, et kõik parkimismajad on jube koledad monstrumid mida on igal juhul halb vaadata. Aga tegelikult ei pea olema – parkimismaja, nii nagu iga teise maja – saab teha ka sellise, et silmale ilus aga siiski funktsionaalne.
Ka InspiredMag tegi sellel teemal hiljuti postituse. Mõned näited ka siia alla.
